Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014
Eda Ahi (sündinud 1. veebruaril 1990 Tallinnas) on eesti luuletaja ja tõlkija.
Ahi on tuntud rütmilis-riimilise, väljapeetud ja sõnaosava luuletajana, kuid ka oma tugevalt intertekstuaalse luule järgi.
Eda Ahi (sündinud 1. veebruaril 1990 Tallinnas) on eesti luuletaja ja tõlkija.
Ahi on tuntud rütmilis-riimilise, väljapeetud ja sõnaosava luuletajana, kuid ka oma tugevalt intertekstuaalse luule järgi.
Eda Ahi kasvas mitmekeelses peres, mistõttu õppis juba lapsena eesti emakeele kõrval ka vene keelt ja viipekeelt. Tallinnast pärinedes veetis ta lapsepõlvesuved Räpina lähedal Raadamaal.
Ahi on lõpetanud Vanalinna Hariduskolleegiumi 2009. aastal ning romaani keelte eriala itaalia suuna Tallinna Ülikoolis 2012. aastal. Ta on töötanud Tallinna Ülikooli romaani keelte ja kultuuride õppetooli õppeassistendina ning välisministeeriumi ametnikuna.
Ahi on Eesti Kirjanike Liidu liige.
2012. aastal võitis Ahi debüütkogu "Maskiball" Betti Alveri kirjandusauhinna. "Eda Ahi luulekogus on nõtke keelega ja hea vormitajuga luulet, mille puhul on oluline autori oskus ja võime kasutada riimi," iseloomustas tema raamatut žürii. "Võib tõesti arvata, et kuna Eda Ahi raamat on üsna tillukene, õhukene, et kuidas ta siis konkureerib paksude romaanide ja tuntud esinejatest luuletajatega nagu seda on Chalice ja Marko Mägi. Küllap sai määravaks kirjanduslik tase, Alveri auhinna puhul on tähtis ka alverlikkus," kommenteeris žürii liige Piret Bristol.
"Maskiball" ilmus 2012. aastal noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk raamatusarjas "Värske Raamat" 10. köitena. Luulekogu toimetas Triin Ploom, kujundas Lilli-Krõõt Repnau.
2013. aastal ilmus Eda Ahi teine luulekogu "Gravitatsioon" Doris Kareva kirjastuses Verb, raamatu kujundas Piia Ruber, illustratsioonid tegi Katarina Meister. Seegi teos pälvis kajastust kultuuriajakirjanduses, kus kiideti tema vormimeisterlikkust ja "praeguse eesti luule peavoolust" irduvat positiivsust. Raamatureklaamides nimetati teda "Underi-Alveri-Kareva liini jätkajaks".
Ahi kolmanda luulekogu "Julgeolek" avaldas 2014. aastal sama kirjastus. Riimilis-rütmilises luules, kuid mitte klassikalistes kanoonilistes vormides kogumik sisaldab läbiva armastusteema kõrval viiteid kirjandusloole ("Tatjana kiri Oneginile") ja kaasaegsetele sündmustele nagu Ukraina kriis. Kogu arvustuses kirjutab kriitik Laura Porovart: "Kaks eelmist kogu on tõestanud, et Ahi valdab riimikunsti ja kolmaski ei pane ses kahtlema. Riimikunsti kvintessents on leida riime sealt, kus neid esialgu olema ei paista – realiseerida igas sõnas selle potentsiaal saada poeesiaks. Põnev on jälgida, kui kauaks jätkub kõlaseoseid ja kaua saab neid põimida adekvaatseks tekstiks ning sealjuures säilitada stiil. Proovikivi ei ole see mitte ainult autorile, vaid ka eesti keelele. /---/ Kaunil keelel laseb Ahi oma loomingus särada ja lõppriimide kõrval küündivad esile vahest paremini hoopis alliteratsioon ja värsisisene harmoonia /---/ Krutskeid täis luule, mis on Ahile väga omane, lausa nii omane, et selle ümber võiks luua omaette kaanoni, mitte paigutada autorit Underi-Alveri-Kareva sekka, üllatab taas. /---/ Olemise kunstile pole lähenetud torisev-jorisevalt, vaid jõu ja tarmuga, mida kihutab tagant paras annus nipsakust. Viis, millega elu kätte võetakse, on puhtesteetiline – kordagi ei leia "Julgeolekust" vulgaarsusi – ja domineerib pildiline keel, seda nii piltlike väljendite kui ka ilmekate kirjeldustena. "Julgeoleku" ridades kõneleb iseseisev intelligentne naisolevus, kel lisaks muule maailmale tuleb eeskätt hakkama saada iseenda ja oma tunnetega, aga tema jalad on kindlalt maas /---/."
Loominguliste eeskujudena on Eda Ahi nimetanud Betti Alverit ja teisi arbujaid, Juhan Viidingut / Jüri Üdi, Doris Karevat, Viivi Luike ja Paul-Eerik Rummot. Ta on viidanud ka vene ja itaalia kirjanduse mõjudele oma loomingus.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Eda Ahi |