Eduard-Johannes Avik VR I/3 (ka Eduard-Johannes Aavik; 19. september 1891 Gattšina – 10. aprill 1942 Sevurallagi vangilaager, Sverdlovski oblast) oli eesti insener.
Aastail 1921–1935 oli Aavik Tallinna Tehnikumi laevamehaanikute kooli õpetaja. Kuulus Üliõpilaste Ühingusse Valgma (alates 1923) ja seejärel Üliõpilaste Seltsi Raimla (alates 1935).
Aastatel 1926–1940 oli ta Veeteede Talituse direktor ja Insenerikoja nõukogu abiesimees.
1930. aastatel oli ta Kaitseliidu Tallinna maleva mereüksuste pealik, auastmelt vanemleitnant.
Avik arreteeriti NKVD poolt 14. juunil 1941. Kinnipidamiskohas Sevurallagis mõisteti ta 28. veebruaril 1942 § 58–4 alusel surma (Vabadussõjast osavõtt ja Kaitseliitu kuulumine). Ta lasti maha 10. aprillil 1942.