Edwin Armstrong

Edwin Howard Armstrong (sündinud 18. detsembril 1890 New Yorgis, surnud 1. veebruaril 1954 New Yorgis) oli Ameerika raadiotehnika teadlane ja leiutaja. Ta töötas välja ja leiutas raadiotehnilisi lülitusi ja meetodeid. Mõned neist, nagu superheterodüünvastuvõtja ja sagedusmodulatsioon, on kasutusel tänapäevani.

Edwin Armstrong oli John Howard Armstrongi ja Emily Gertrude (Smith) Armstrongi kolmest lapsest esimene. Tema isa oli Oxford University Pressi USA haru esindaja ja ema töötas enne abiellumist kooliõpetajana.

Juba 14-aastaselt näitas Armstrong üles erilist huvi eriti Guglielmo Marconi raadioalaste katsetuste ja üldse äsja avastatud traadita tehnoloogia vastu. Noor Armstrong katsetas iga kättesaadava elektrotehnilise komponendiga, sealhulgas trioodiga, mille Lee de Forest leiutas 1906. aastal. Keskkooli lõpetamise järel õppis Armstrong alates 1909. aastast Columbia ülikoolis ja tegi 1912. aastal tudengina esimese leiutise. Ta kasutas de Foresti trioodi (mida seni tunti ainult raadiosignaalide võimendajana audioni nimetuse all), suunates väikese osa trioodi väljundpingest tagasi tüürelektroodile. Positiivse tagasiside ahela lisamine võimaldas kasutada trioodi ostsillaatorina (elektrivõnkumiste tekitajana).

1918. aastal tegi ta oma järgmise olulise leiutise, superheterodüünvastuvõtja skeemilahenduse. Selle prototüübi ta ehitas Pariisis ja testis Eiffeli tornis. Sellel raadioseadmel oli oluliselt paremad vastuvõtuomadused kui senisel audion-vastuvõtjal.

Armstrongi suur ettevõtmine oli vähendada raadiovastuvõtul häireid. mille allikaiks on mitmesugused looduslikud ja tehislikud elektromagnetnähtused. Mürataseme järsuks vähendamiseks asendas ta raadiosignaali edastamisel tavapäraselt kasutatava amplituudmodulatsiooni (AM) sagedusmodulatsiooniga (FM) ja ehitas ka 1933. aastal esimese eksperimentaalse FM-raadiosüsteemi. 1939. aastal alustasid New Yorgi piirkonnas tööd esimesed FM-raadiojaamad. Avalikkus võttis FM-i hästi vastu, sest sellega pakutav helikvaliteet oli palju parem kui AM-raadiotel. 1945. aastal said raadioettevõtted USA Föderaalselt Sidekomisjonilt (FCC) loa viia FM-ile reserveeritud sagedusala tollaselt 44–50 MHz-lt 88–108 MHz-le, mis on siiani kasutusel.

Armstrongil oli 42 patenti ja ta sai arvukalt auhindu, sealhulgas esimese Raadioinseneride Instituudi (nüüd IEEE) poolt välja antud aumedali, Prantsuse Auleegioni ordeni, 1941. aasta Franklini medali ja 1942. aasta Edisoni medali. Ta võeti Riiklikku Leiutajate Kuulsuste Halli (National Inventors Hall of Fame) ja Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu suurte leiutajate nimekirja. Ta on võetud postuumselt 2001. aastal traadita side kuulsuste halli.

Armstrong töötas suurema osa oma elust Columbia ülikoolis professorina. Ta on tuntud ka oma kohtuvaidluste poolest Lee de Foresti ja David Sarnoffiga, kes olid samuti võtmeisikud varase raadiotööstuse arendamisel Ameerika Ühendriikides. Pikaajaline kohtuvaidlus mõjutas negatiivselt Armstrongi tervist ja rahalist olukorda, mis viis abielu lagunemiseni ja seejärel enesetapuni 1954. aastal.

Viited