Raadio

See artikkel on üldmõistest; teiste tähenduste kohta vaata Raadio (täpsustus)

Raadio (ladina k radiare, kiirgama) on informatsiooni juhtmeteta edastamine raadiolainete abil.

Raadio rakendusalad on ringhääling, raadioside, raadiolokatsioon, raadionavigatsioon, raadioastronoomia, raadiotelemehaanika, raadiometeoroloogia, raadiospektroskoopia.

Igapäevases keelekasutuses nimetatakse raadioks raadioringhäälingut ja ka raadiovastuvõtu aparaati.

Ajaloost

1873 ennustas James Clerk Maxwelli oma võrrandite alusel elektromagnetlainete olemasolu.
1888. aastal tõestas Heinrich Hertz katseliselt elektromagnetlainete olemasolu, registreerides sädeostsillaatori ja dipoolantenni tekitatud elektrivälja 10 meetri kauguselt.
1890. aastate algupoolel leiutasid itaallane Temistocle Calzecchi-Onesti ja prantslane Éduard Branly eraldi elektromagnetlainete kindlakstegemise seadise, mis sai 1894. aastal nime koheerer. See oli metallipuruga täidetud klaastoru, mille elektrijuhtivus suurenes järsult kõrgsagedusliku elektrivoolu toimel; selle voolu kutsus esile antenni kaudu vastuvõetav elektromagnetväli. Kohereri otskontaktide vaheline takistus vähenes seetõttu, et elektrivoolu põhjustatud sädelemine metalliosakeste vahel lõhkus neid eraldava oksiidikihi. Algolekusse tagasiviimiseks tuli toru raputada.
1893.? India teadlase Jagadish Chandra Bose avalikustatud uuringud, millele toetus paar aastat hiljem Guglielmo Marconi oma aparatuuri luues.
1894. aasta juunis demonstreeris inglise füüsik Oliver Lodge (1851‒1940) elektromagnetlainete vastuvõttu 40 jardi (36,6 meetri) kaugusel lainete allikast, milleks oli Hertzi dipool. Vastuvõtuseade koosnes traatantennist, koheererist, patareist ja galvanomeetrist; selle valgustäpi hälve andis märku elektromagnetvälja olemasolust.
1895. aasta mais demonstreeris Aleksandr Popov täiustatud koheereriga vastuvõtuseadet, mis reageeris võnkumiste allikast 30 sülla (64 meetri) kauguselt.
1895. aastal alustas Guglielmo Marconi oma koheereril põhinevate aparaatide täiustamist ja saavutas aasta lõpuks sidekauguseks 3400 meetrit.
2. juulil 1897 patenteeris Marconi raadiotelegraafi.
1899. aastal võttis Aleksandr Popov kasutusele 45 km pikkuse raadiosideliini.
1901. aastal loodi Marconi firma aparatuuriga telegraafside üle Atlandi ookeani (3400 km). Algas patendivõitlus Marconi ja Nikola Tesla vahel, kuna Marconi olevat kasutanud 17 Tesla patenti.
1902. aastal asendas USA insener Greenleaf Whittier Pickard vastuvõtuseadmes koheereri kristalldetektoriga (tänapäevases mõistes tuntud Schottky pooljuhtdioodina).
1907. aastal patenteeris ameeriklane Lee de Forest raadiovastuvõtja lülituse nime all Audion. Detektoriks oli kolme elektroodiga elektronlamp ‒ vaakumtriood, mis lisaks ka võimendas detekteeritud signaali.
1918. aastal patenteeris Edwin Armstrong superheterodüünvastuvõtja põhimõtte (patent US1342885: Method of Receiving High Frequency Oscillations).
1933. aastal patenteeris Edwin Armstrong sagedusmodulatsiooni (FM) põhimõtte ja alustas FM-raadioringhäälingu loomisega.
1943. aastal tunnistas Ameerika Ühendriikide Ülemkohus ametlikult raadio leiutajaks Nikola Tesla.
1961. aastal kehtestati FM-raadio stereofoonilise ülekande standard USAs, AM-stereo jäi standardiseerimata.
1995. aastal võeti kasutusele digitaalne raadioringhääling (Digital Audio Broadcasting, DAB)

Vaata ka

Viited

↑ ENE 7. köide, 1994
↑ Improvements in transmitting electrical impulses and signals, and in apparatus therefor
↑ "FM broadcasting".
↑ "AM stereo".
↑ "Digital Audio Broadcasting".

[EE-1] ENE 7. köide, 1994

[2] Improvements in transmitting electrical impulses and signals, and in apparatus therefor

[3] "FM broadcasting".

[4] "AM stereo".

[5] "Digital Audio Broadcasting".