| Erich Leps | |
|---|---|
| Sünninimi | Erich Lõps |
| Sündinud |
30. november 1901 Tallinn |
| Surnud |
14. detsember 1965 (64-aastaselt) Chicago, USA |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Tallinna Kunsttööstuskool, Pallas |
| Tegevusala | maalikunst |
Erich Leps (kuni 1936. aastani Lõps; 30. november 1901 Tallinn – 14. detsember 1965 Chicago) oli eesti maalikunstnik.
Erich Leps õppis aastatel 1916–1917 Tallinna Kunsttööstuskoolis joonestamiskursustel ning töötas ühtlasi Vene-Balti laevatehases nooremjoonestajana. Aastatel 1918–1920 õppis ta Kroonlinna merekoolis, mille lõpetas raadiotelegrafisti erialal. 1921. aastal läbis ta Eestis kaitseväe teenistuse. 1924–1925 õppis taas Riigi Kunsttööstuskoolis ning 1925–1931 Nikolai Triigi õpilasena Pallases. Eduka õppijana pälvis ta Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuse stipendiumi õpinguteks Pariisis (1931–1932). Seejärel viisid lühemad õppereisid teda Itaaliasse, Šveitsi, Saksamaale, Soome, Rootsi ja Venemaale.
1930. aastate teisel poolel elas ta Pärnus, kus asutas oma õppestuudio, pidas loenguid rahvaülikoolis ja korraldas ekskursioone Tallinna kunstinäitustele.
Aastail 1944–1949 elas ta sõjapõgenikuna Saksamaal Ulmis. 1949. aastal emigreerus ta koos abikaasaga Ameerika Ühendriikidesse, kus algul töötas kunstiõpetaja ja portreemaalijana, hiljem reklaamikunstnikuna Connecticuti osariigis Hartfordis ja siis kuni elu lõpuni Chicagos.
Alates 1928. aastast esines ta kõikidel Kujutavate Kunstide Sihtkapitali ja kunstiühingu Pallas korraldatud näitustel Eestis. Samuti olid tema maalid esindatud välismaistel Eesti kunstinäitustel Riias, Moskvas, Saksamaal jne.
Leps sai tuntuks portretisti, maastiku- ja žanrimaalijana. Viljaka kunstniku teoseid leidus paljudes erakogudes, mitmetes kunstimuuseumides, samuti Pärnu Muuseumi sõjaeelses fondis.
Pagulasaastatel Saksamaal jätkas Leps intensiivselt kunstialast tegevust, esinedes peaaegu kõikidel Saksamaal korraldatud Eesti kunsti näitustel. Ta organiseeris ja juhatas Ulmis esimest Eesti pagulaste rakenduskunsti ja kunstkäsitöö ühingut Estonian Handicraft.
Pärast USA-sse emigreerumist maalis Leps esimesed kaks aastat peamiselt portreesid kohalikest arstidest, poliitikutest ja majandustegelastest. 1952. aastast töötas ta välireklaamifirmas General Outdoor Advertising maalijana. Tänu väljapaistvatele tehnilistele teadmistele ja oskustele edutati ta tööle sama firma Chicago peakorterisse, kus töötas kuni 1965. aastani, kui raske haigus sundis tööst loobuma.
Tema abikaasa oli graafik Pauline Elfriede Leps-Estam, nad abiellusid 11. juulil 1930. Nende poeg oli pedagoogikateadlane Ants Arvo Leps.
Erich Lepsi soov oli, et ta kunstikogu jõuaks pärast tema surma kodumaale Pärnu muuseumi. Minia Virve Lepsi ja peretuttava Mai Treude abil ning Eesti Rahvusarhiivi toel osutus võimalikuks kunstniku soov täita. Kodumaale jõudis üle 120 Erich Lepsi teose, lisaks tema abikaasa, aga ka Ida Emilie Adamsoni, Edmund Valtmani, Salme Riig-Reimani ja isegi Eduard Wiiralti teoseid ning arhiivimaterjale.