Esko Tasa (28. detsember 1929 Tartu – 1. detsember 2004) oli eesti ajakirjanik ja humorist.
Esimestel eluaastatel elas ta Kodijärvel, tema vanemad töötasid sealses koolis. Kui Nõos valmis uus koolimaja, kolis pere sinna. Hiljem mindi Kambjasse. 1941. aastal süüdistati Esko isa kommunismi pooldamises ning ta lasti juulis Tartu koonduslaagris maha. Ema jäi nelja lapsega üksi. Ta sai küll Puurmani koolis töökoha, kuid sissetulek oli kasin ning poeg sai koolis käia vaid üheksa klassi. 1949. aastal läks Esko Tasa ajateenistusse, mis kestis kolm aastat ja kolm kuud.
Hiljem õppis ta Moskva kõrgemas mittestatsionaarses parteikoolis ajakirjandust.
Alates 1963. aastast töötas Esko Tasa Eesti Raadios reporteri, saatejuhi ja toimetajana. Ta oli 1964. aastal alguse saanud igapühapäevase saate "Tere hommikust, põllumehed!" idee autor ja üks kauaaegseid saatejuhte. Ta kuulus RAMETO tegijate hulka, oli "Meelejahutaja" esimene peatoimetaja ning juhtis mälumängusaadet "Mnemoturniir" (1975-1976 ja 1989–1996) ja oli muude viktoriinisaadete ("Kasiino", "Vikerviktoriin" jm) tegijate seas. Hiljem tegi ta lühemat aega mälumängusaadet "Tarkade klubi" ka Kuku raadios.
Alates 1966. aastast kirjutas ta Tallinnfilmile filmikroonikatekste ja aastatel 1972–1973 töötas seal ka kroonikafilmide toimetajana.
Esko Tasa oli ka humorist ja üks 1990. aastate alguses asutatud Eesti Huumoriliidu asutajaliikmeid. Ta tegi koostööd Riikliku Filharmoonia estraadiosakonnaga ning oli mitme estraadietenduse autor.
Tema estraadikuuldemänge ("Laseme liugu", 1973; "Oma võttest selili", 1973; "Kergema vastupanu teed", 1973) ja sketše ning följetone (nt "Peegel") ja muid humoorikaid kirjutisi esitati peamiselt Eesti Raadio meelelahutussaadetes, aga avaldati ka ajakirjas Pikker.
Ta lõi esinejana kaasa ka Eesti Televisiooni saadetes, näiteks saate "Vaatevinkel" huumorirubriigis "Kokaklubi" (1987) ja meelelahutuslikus lotomängus "Topelttosin" (1998).
Esko Tasa isa oli õpetaja ja kirjamees Edur (Eduard) Tasa (1903−1941) ning ema oli õpetaja Ella Tasa (1901−1986). Tema õde on õpetaja ja mitme raamatu autor Ell Maanso (sündinud 1935) ning täditütar oli ajakirjanik Ene Hion (1931−2021).
Ta on maetud Tallinna Liiva kalmistule.