Saarmas

Karvkate

Saarmal on tihe, märgumatu ja väga vastupidav karvkate. Keha ülapool on tumepruun ja alapool hallikas, kuid karvkatte värvus võib varieeruda. Saarmapojad on sündides helebeežid.

Saarma pealiskarv on karm, aluskarv aga erakordselt tihe ja pehme. Saarmast on jahitud hinnalise karusnaha tõttu. Saarmal võib olla ühel ruutsentimeetril nahal 250 000 – 1 000 000 karva (võrdluseks: inimese peas on umbes 100 000 karva). Karvkate katab saarmal kogu keha, välja arvatud esijäsemete käelabasid. Kuna saarmal puudub teistele imetajatele omane nahaalune rasvakiht, vajab ta ellujäämiseks rohkem toitu ja väga tihedat karvkatet, mille vahele jääv õhk töötab soojusisolatsioonina. Ka külmas vees püüab saarmas hoida kehatemperatuuri 38 °C juures. See eeldab aga kiiret ainevahetusprotsessi.

Saarma nahk on kulumiskindel. Saarma naha töötlemisel eemaldatakse karm pealiskarv, millest jääb alles madal, tihe ja pehme aluskarv.

Kehaehitus

Saarmal on neli lühikest jäset, millega ta saab ujuda, kõndida, karvkatet hooldada, saaki töödelda ning puu otsa ronida. Käppadel on viis varvast, mille vahel on ujunahad. Saarmas jätab maismaal liikudes maha paaris jäljerea, mis asendub talvel kõhul liueldes tekkinud jäljendiga.

Saarma pea on lamedakujuline, kael on lühike ja paks. Silmad asuvad pea esiküljel. Saarma kõrvad on väiksed ja ümara või pikliku kujuga. Kõrvad ja ninasõõrmed sarnanevad klappidega ning neid saab vee all viibides sulgeda. Vurrud asuvad koonu külgedel ja on väga tundlikud. Need aitavad saarmal öösiti ja sogases vees saaki püüda.

Saarma saba on pikk ning moodustab kuni kolmandiku tema kehapikkusest. See on lihaseline ja väga liikuv. Loomad kasutavad saba sukeldumiseks, puhkeasendis ujumiseks, seismisel tasakaalu hoidmiseks jne.

Nagu teistel kärplastel, on saarmal saba küljes nahaalused lõhnanäärmed. Lõhnanäärmete eritisi kasutatakse territooriumi (kändude, kivide) märgistamiseks, aga ka teiste loomadega suhtlemiseks. Saarmas märgistab oma territooriumi uriiniga, erilise lõhnaga ekskrementide ja anaalnäärmete eritiste seguga.

Toitumine

Saarmal on tugevad lõikehambad, mis võimaldavad tal süüa värsket kala. Kala on tema põhitoit, moodustades kogutoidust umbes 75%. Saarmas toitub näiteks kokredest, haugidest, forellidest, särgedest ja mudilatest. Kalad, keda saarmas püüab ja sööb, on enamasti väikesed, kaaluga kuni 100 g. Talvel sööb saarmas rohkesti konni ja sageli puruvanasid ning suvel püüab ta närilisi, eriti mügrisid. Mõnikord murrab ta linde, näiteks parte ja kurvitsaid, vahel ka jõevähke. Püüdmise aktiivsus on talvel suurem kui kevadel.

Saarmas on oma anatoomiliste eripärade tõttu sunnitud ellujäämiseks tihti ja suurtes kogustes toitu tarbima. Saarma päevane toidukogus võib ulatuda kuni viiendikuni tema kehakaalust. Saarmas peab jahti nii maismaal kui ka vees. Saarmas, kes elab jões või järves, teeb pesa tavaliselt maismaale, näiteks jõekallastele või mahalangenud puude juurte vahele. Talvised jääolud ja suvised põuaperioodid võivad sundida saarmast ajutiselt teistele jahimaadele liikuma või olemasolevat jahimaad liigikaaslastega jagama.

Lindude, imetajate ja kahepaiksete püüdmiseks kasutab saarmas erinevaid strateegiaid: jäneseid püüab urgudest, uruhiiri kaevab maast välja ja veelinde püüab vee alla sukeldudes. Elusat kala sööb saarmas tavaliselt peast alustades, kuid krabid avab ja tükeldab kivide abil. Konnad sööb saarmas ära, jättes järele üksnes pahupidi pööratud naha. Söömisel kasutab saarmas ka oma jäsemeid.

Elupaigad

Saarmas on üksiku eluviisiga loom, kes on aktiivne hämaruse ja ööpimeduse saabudes.

Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede äärtes. Kaldasse uuristab ta uru, mille sissepääs avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab samuti varjulisi urge uuristada. On juhtumeid, kus saarmas on elanud koopas või teinud kaldaäärsesse tihnikusse pesasarnase paiga. Samuti võib ta kasutusele võtta teiste loomade rajatud pesi, mille ta kohandab endale sobilikuks. Lisaks jõgedele võib ta elada järvekallastel.

Soodsates tingimustes on saarma territooriumiks 2–6 km pikkune jõelõik. Ta eelistab sügavate hauakohtadega ja kärestikega jõgesid, mis on aasta läbi jäävabad. Reeglina ei lähe saarmas jõest kaugemale kui sada meetrit. Juhul kui jões väheneb toidu hulk, võib saarmas teha pikki retki, et otsida uus elupaik. Lund ja jääd mööda suudab ta ööpäevas liikuda 15–20 km. Järskudest nõlvadest laskub saarmas alla kõhul liueldes, surudes jalgu vastu külgi nii, et maha jääb rennikujuline jälg.

Puhkamine ja ujumine

Puhkamise ajal ja suuremat saaki järades ujub saarmas tavaliselt selili, liigutades tagajäsemeid ja saba. Sageli puhkab saarmas selili olles veetaimestikus, silmad veepinnast kõrgemal, et ohte märgata. Ta puhkab ka maismaal või urgudes. Saarmas suudab sukelduda vee alla 30 sekundiks kuni 5 minutiks ja ujuda 14–20 m sügavusele. Jahti pidades liigub saarmas kiiresti ja sujuvalt (hülgelaadselt), kasutades tervet keha, kõiki jäsemeid ja saba.

Paaritumine

Saarmas on polüestriline loom, mis tähendab, et innaaeg ja viljastumine võivad toimuda aasta läbi. Enamasti paaritutakse kevadel või talvel, kuid on piirkondi, kus see toimub peaaegu aasta ringi (näiteks Inglismaal). Seetõttu võivad poegade sünniajad piirkonniti erineda. Emane saarmas jätab elupaika eritisjälje, mis annab isasele märku, et ta on sigimiseks valmis. Paaritumine kestab 3–4 päeva, mille jooksul ajavad saarmad üksteist taga ja mängivad teineteisega nii maismaal kui veekogudes. Paaritutakse mitu korda. Isane ronib emasele saarmale selga ja püüab teda paigal hoida, krabades emase nina oma hammaste vahele. Mõnel juhul saab emasloom paaritumise käigus suure ninavigastuse, mistõttu ta ei ole võimeline enam sööma ning sureb nälga.

Viljastumine ja tiinus

Pärast viljastumist on emassaarma organism võimeline loote arengut seiskama (nn diapaus), et saagitingimuste paranedes tiinus lõpuni kanda. Taoline varjatud staadium, mis erineb nii piirkonniti kui ka isenditi, võib ulatuda 270 päevani. Loote areng kestab ligikaudu 63 päeva. Emassaarma välimusest on raske tiinust märgata, sest suuri muutusi tema kehakujus ei toimu.

Poegimine ja poegade areng

Saarmapojad sünnivad kõige sagedamini maist juunini, kuid neid võib sündida ka muul ajal, isegi talvel, kuigi siis on ellujäämisvõimalus väikseim.

Pesakonnas on tavaliselt kaks kuni neli poega. Saarmapoeg kaalub 60–200 g ja tal on helebeež kasukas. Pojad on sündides pimedad, silmad avanevad umbes viienädalaselt. Seitsmenädalaselt saavad nad juba joosta ning hakkavad lisaks emapiimale sööma tahket toitu. Pojad on 6–8 kuu vanuseni emast üsna sõltuvad. Mõni kuu pärast sündi suudavad nad vee peal hulpida, kuni ema jahib toitu. Keskmiselt 2,5-kuuselt vahetub saarmapoegade titekasukas. Lisaks on nad võimelised ema jahikäikudel saatma, et õppida ujuma, jahti pidama ja saaki sööma. Saarmapojad omandavad tihti ema toidueelistused. Ema ja pojad püsivad koos, kuni ema on taas viljastusvõimeline ja isassaarmad hakkavad temast huvituma. See juhtub tavaliselt aasta möödudes.

Haigused

Saarmas on vastuvõtlik paljudele haigustele ja tervisehäiretele: neerukividele, maksatsirroosile, südamelihasepõletikule, kopsupõletikule, kõhnumisele söömisvõimetuse (nt seedeelundkonna haigused) ja nälja (emata jäänud saarmapojad) tõttu, pahaloomulistele kasvajatele, aju- ja südamehaigustele. Lisaks võivad tekkida paaritumistraumad (nt haavad koonul).

Parasiidid

Saarmas on vastuvõtlik järgmistele parasiitidele ja nendest tingitud haigustele:

• helmintoosid
  • dioktofümoos
  • prostogonimoos
  • notokotüloos
  • kapillarioosid
• ektoparasiidid
  • lestad
  • puugid
  • algloomad (protozoa): toksoplasmoos (Toxoplasma gondii encephalitis, Sarcocystis neurona encephalitis)
• viirused:
  • PDV (phocine distemper virus)
  • marutaud
• bakterid:
  • bakteriaalne kopsupõletik (Klebsiella pneumoniae)
• seened:
  • seente põhjustatud kopsupõletik (Coccidioides immitis)
  • histoplasmoos (Histoplasmosis)