Maailmameistrivõistlused algavad kvalifikatsioonivõistlustega, mis toimuvad eelneva kolme aasta jooksul. Nende käigus selgitatakse, millised 32 meeskonda kvalifitseeruvad finaalturniirile, kus võisteldakse maailmameistri tiitlile. Finaalturniiri korraldajariik või -riigid saavad automaatselt õiguse turniiril osaleda. 2026. aastast suurendatakse finaalturniiril osalejate arvu 48 meeskonnani.
2022. aasta seisuga on alates esimesest MM-ist 1930. aastal peetud 22 finaalturniiri, millel kokku on võistelnud 80 rahvusmeeskonda. Seni on turniiri võitnud ainult 8 riigi võistkonnad: Brasiilia (5), Itaalia (4), Saksamaa (koos Lääne-Saksamaaga (4), Argentina (3), Uruguay (2), Prantsusmaa (2), Inglismaa (1) ja Hispaania (1). Brasiilia koondis on ainus, mis on osalenud iga võistluse finaalturniiril.
Maailmameistrivõistlused on maailma mainekaim jalgpalliturniir, ühtlasi enim vaadatud spordisündmus maailmas. 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste vaatajaskond oli hinnanguliselt kokku 3,57 miljardit inimest, kusjuures finaalmängu jälgis otse 1,11 miljardit inimest. 2022. aasta MM-i vaatajate arv oli hinnanguliselt kokku juba 5 miljardit inimest ning finaalmatši vaatas umbes 1,5 miljardit.
Maailmameistrivõistlusi on võõrustanud seitseteist riiki, viimati Katar, kes võõrustas 2022. aasta turniiri. 2026. aasta turniiri korraldavad ühiselt Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Mehhiko, kusjuures Mehhiko oleks esimeseks riigiks, kes korraldab finaalturniiri kolmandat korda.
Ajalugu
1905. aastal Londonis toimunud FIFA II kongressil arutati esimest korda jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamist. Plaani kohaselt pidi esimene MM toimuma 1906. aastal Šveitsis. Kui jõudis kätte võistlusteks registreerimise viimane päev 13. august1905, selgus, et ei ilmunud ühtegi sooviavaldust.
1914. aastal nõustus FIFA tunnistama olümpiaturniiri "amatööride jalgpalli maailmameistrivõistlusteks" ja võttis ürituse juhtimise enda korraldada. Maailma esimene kontinentide vaheline jalgpallivõistlus riikidele toimus 1920. aasta suveolümpiamängudel, kus võistlesid Egiptus ja 13 Euroopa meeskonda ning mille võitis Belgia. Uruguay võitis kaks järgmist jalgpalli olümpiaturniiri (1924 ja 1928). Neid turniire on nimetatud ka kaheks esimeseks nn "avatud" maailmameistrivõistluseks, sest 1924. aastal algas FIFA egiidi all profijalgpalli ajastu.
1924. aasta suveolümpiamängudejalgpallturniiri võitja Uruguay tegi avalduse, milles soovis korraldada MM-võistlused juba 1925. aastal. Kuigi FIFA ütles neile ära, ei laitnud maailmaorganisatsiooni esindajad mõtet ja asusid MM-finaalturniiri korraldamisega seotud probleeme lahendama.
Maailmameistrivõistlused enne Teist maailmasõda
15.–26. mail1928Amsterdamis toimunud FIFA kongressil võeti häältega 27:5 vastu otsus korraldada jalgpalli maailmameistrivõistlused esimest korda 1930. aastal ning seejärel iga nelja aasta tagant. Veel jäi lahtiseks korraldajamaa, kuid 17.–18. mail1929Barcelonas toimunud 18. kongressil anti see õigus Uruguayle.
Uruguay valimine võistluspaigaks tähendas Euroopa meeskondadele 1930. aastal pikka ja kulukat reisi üle Atlandi ookeani, eriti ülemaailmse majanduskriisi ajal. Lõpuks veenis FIFA president Jules RimetBelgia, Prantsusmaa, Rumeenia ja Jugoslaavia võistkondi reisi ette võtma. Kokku osales 13 riiki: seitse Lõuna-Ameerikast, neli Euroopast ja kaks Põhja-Ameerikast. Kaks esimest maailmameistrivõistluste mängu toimusid samaaegselt 13. juulil 1930 ning võitsid Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide meeskonnad, kes alistasid vastavalt Mehhiko 4–1 ja Belgia 3–0. Maailmameistrivõistluste ajaloo esimese värava lõi prantslane Lucien Laurent. Finaalis alistas UruguayMontevideos 93 000 pealtvaataja ees Argentina 4–2 ja temast sai esimene maailmameister.
Esimeste maailmameistrivõistluste turniiridest osavõtjate ees seisvaks peamiseks probleemiks oli mandritevahelise reisimise raskus. Vähesed Lõuna-Ameerika meeskonnad olid nõus 1934. aasta maailmameistrivõistlustele Euroopasse reisima ning kõik Põhja- ja Lõuna-Ameerika riigid peale Brasiilia ja Kuuba boikoteerisid 1938. aasta turniiri. Brasiilia oli ainus Lõuna-Ameerika meeskond, kes osales mõlemal turniiril. 1942. ja 1946. aasta võistlused, mis olid Saksamaa ja Brasiilia korraldada, tühistati Teise maailmasõja tõttu.
Maailmameistrivõistlused pärast Teist maailmasõda
1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused, mis toimusid Brasiilias, olid esimesed, kus osalesid Briti jalgpalliliidud. Šotimaa, Inglismaa, Wales ja Põhja-Iirimaa olid FIFA-st 1920. aastal lahkunud, osaliselt soovimatuse tõttu mängida riikide vastu, kellega nad olid sõjas olnud. Lisaks protestiti välismaise mõju vastu jalgpallile. Briti meeskonnad ühinesid 1946. aastal pärast FIFA kutset. Turniirile naasis 1930. aasta meister Uruguay, kes oli boikoteerinud kahte eelmist maailmameistrivõistluse turniiri. Uruguay võitis turniiri otsustava mängu Maracanã staadionilRio de Janeiros 16. juulil 1950 173 850 (oletatud ka üle 200 000) pealtvaataja ees suure favoriidi Brasiilia vastu 2-1. Arvatavalt oli see suurima pealtvaatajate arvuga mäng jalgpalli ajaloos.
Aastatel 1934–1978 toimunud turniiridel osales igal turniiril 16 võistkonda. Erandiks oli 1938. aasta, kui Austria pärast kvalifitseerumist liideti Saksamaaga, jättes turniirile 15 võistkonda ning 1950. aasta, kui India, Šotimaa ja Türgi loobusid, jättes osalema 13 võistkonda. Enamik osalevatest riikidest olid pärit Euroopast ja Lõuna-Ameerikast, vähesed Põhja-Ameerikast, Aafrikast, Aasiast ja Okeaaniast. Need võistkonnad tavaliselt Euroopa ja Lõuna-Ameerika võistkondadele konkurentsi ei pakkunud. Kuni 1982. aastani olid ainsad võistkonnad väljastpoolt Euroopat ja Lõuna-Ameerikat, kes esimesest voorust edasi pääsesid: Ameerika Ühendriigid olid poolfinalist 1930. aastal; Kuuba oli veerandfinalist 1938. aastal; Põhja-Korea veerandfinalist 1966. aastal ja Mehhiko veerandfinalist 1970. aastal.
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonivoorudes mängis kakssada võistkonda. 2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustele üritas kvalifitseeruda rekordarv riike – 204.
2016. aasta oktoobris avaldas FIFA president Gianni Infantino toetust 48 meeskonnaga 2026. aasta maailmameistrivõistlustele. 10. jaanuaril 2017 kinnitas FIFA, et 2026. aasta maailmameistrivõistlustel on 48 finalisti.
Finaalturniiride statistika
Praeguseks on maailmameistrivõistluste finaalmängus osalenud vaid UEFA (Euroopa) ja CONMEBOL-i (Lõuna-Ameerika) konföderatsioonide meeskonnad. Euroopa riigid on võitnud kolmteist tiitlit, Lõuna-Ameerika riigid aga kümme. Ainult kolm meeskonda väljastpoolt neid kahte kontinenti on veel poolfinaali jõudnud: Ameerika Ühendriigid (Põhja-, Kesk-Ameerika ja Kariibi mere piirkond) 1930. aastal; Lõuna-Korea (Aasia) 2002. aastal ja Maroko (Aafrika) 2022. aastal. Ainus Okeaania meeskond, kes on finaalturniiril jõudnud alagrupist edasi, on olnud Austraalia 2006. aasta ja ka 2022. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Brasiilia, Argentina, Hispaania ja Saksamaa on ainsad meeskonnad, kes on võitnud väljaspool oma kontinenti toimunud maailmameistrivõistlused. Brasiilia võitis Euroopas (1958), Põhja-Ameerikas (1970 ja 1994) ja Aasias (2002). Argentina võitis maailmameistrivõistlused Põhja-Ameerikas 1986. aastal ja Aasias 2022. aastal. Hispaania võitis Aafrikas 2010. aastal ja Põhja-Ameerikas 2026. 2014. aastal oli Saksamaast esimene Euroopa meeskond, kes on võitnud Ameerikas. Vaid viiel korral on meeskonnad võitnud maailmameistrivõistlusi oma kontinendil. Pikim järjestikune ühe konföderatsiooni meeskondade tiitlivõitude seeria on neli: aastatel 2006, 2010, 2014 ja 2018 tulid maailmameistriks UEFA meeskonnad (vastavalt Itaalia, Hispaania, Saksamaa ja Prantsusmaa).
Kaks mängijat jagavad rekordit enim maailmameistrivõistlustel osalemise poolest: Lionel Messi (2006–2026) ja Cristiano Ronaldo (2006–2026) on mänginud enim maailmameistrivõistluste turniire, kumbki kuus korda, kusjuures Ronaldo on esimene ja ainus mängija, kes lõi ka värava igal kuuest turniirist.
Kuus mängijat on maailmameistrivõistlustel osalenud 5 korda: Mehhiko jalgpallurid Antonio Carbajal (1950–1966), Rafael Márquez (2002–2018) ja Andrés Guardado (2006–2022); Horvaatia mängija Luka Modrić (2006, 2014–2026) ning sakslased Lothar Matthäus (1982–1998) ja Manuel Neuer (2010–2026). Messi on mänginud enim finaalturniiri mänge, osaledes 34 kohtumises. Brasiilia mängija Djalma Santos (1954–1962) ning Saksamaa koondise mängijad Franz Beckenbauer (1966–1974) ja Philipp Lahm (2006–2014) on ainsad mängijad, kes on valitud kolmedel maailmameistrivõistlustel tähtede võistkonna liikmeks (All-Star Team).
Sakslane Miroslav Klose (2002–2014) oli läbi aegade parim väravakütt maailmameistrivõistlustel 16 väravaga aastani 2026. Ta ületas brasiillase Ronaldo rekordi (15 väravat aastatel 1998–2006) 2014. aasta maailmameistrivõistluste poolfinaalmängus Brasiilia vastu. Sakslane Gerd Müller (1970–1974) oli selles arvestuses kolmandal kohal 14 väravaga. Neljandal kohal olnud mängija, prantslane Just Fontaine, hoiab rekordit maailmameistrivõistluste ühel finaalturniiril löödud väravate arvu poolest: kõik tema 13 väravat löödi 1958. aasta maailmameistrivõistlustel. 2026. aasta maailmameistrivõistlustel tõusid aga eelnimetatustest mööda prantslane Kylian Mbappé (2018–2026) 22 väravaga, edestades argentiinlast Lionel Messit kokkuvõttes ühe väravaga.
2007. aasta novembris teatas FIFA, et kõigile aastatel 1930–1974 maailmameistrivõistlustel võitnud koondiste liikmetele antakse tagasiulatuvalt võitjate medalid. See tegi Brasiilia mängija Pelé ainsaks mängijaks, kes on võitnud kolm maailmameistrivõistluste võitjate medalit (1958, 1962 ja 1970), kuigi ta ei mänginud vigastuse tõttu 1962. aasta meistrivõistluste finaalis. Kaks maailmameistrite medalit on võitnud 20 mängijat. Seitse mängijat on võitnud kõiki kolme värvi maailmameistrivõistluste medaleid (võitja, teise koha ja kolmanda koha medalid). Viis mängijat pärinevad Saksamaa koondisest aastatel 1966–1974: Franz Beckenbauer, Jürgen Grabowski, Horst-Dieter Höttges, Sepp Maier ja Wolfgang Overath, lisaks itaallane Franco Baresi (1982, 1990, 1994) ning kuues sakslane Miroslav Klose (2002–2014), kes võitis neli medalit järjest.
Brasiillane Mário Zagallo, sakslane Franz Beckenbauer ja prantslane Didier Deschamps on ainsad, kes on võitnud maailmameistrivõistlused nii mängija kui ka peatreenerina. Zagallo võitis mängijana aastatel 1958 ja 1962 ning peatreenerina 1970. aastal. Beckenbauer võitis kaptenina 1974. aastal ja peatreenerina 1990. aastal. ning Deschamps kordas saavutust 2018. aastal, olles võitnud kaptenina 1998. aastal. Itaalia peatreener Vittorio Pozzo on ainus peatreener, kes on võitnud kaks maailmameistrivõistluste tiitlit (1934 ja 1938). Kõik maailmameistrivõistlustel võitnud koondiste peatreenerid olid pärit riigist, mille meeskonna nad võidule viisid.
Riikide koondistest on Brasiilia on osalenud enim MM-idel (23 korda), pidanud enim finaalturniiride mänge (119), on saavutanud enim võite (79) ja löönud enim väravaid (247). Saksamaa meeskond on pidanud 116 mängu ning osalenud enim finaalides (8), poolfinaalides (13) ja veerandfinaalides (16). Need kaks meeskonda on MM-il omavahel mänginud kaks korda, 2002. aasta finaalis (Brasiilia võit 2-0) ja 2014. aasta poolfinaalis (Saksamaa võit 7-1).
Aastatel 1930–1970 anti Jules Rimet' karikas maailmameistrivõistluste võitjameeskonnale. Algselt kandis ta lihtsalt Maailma karika nime, kuid 1946. aastal nimetati see ümber FIFA presidendi Jules Rimet' järgi, kes oli esimese turniiri algataja. 35 sentimeetri kõrgune ning 3,8 kilogrammi raskune autasu kujutas võidujumalanna Niket, selle disainis Abel Lafleur. 1970. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel saavutas Brasiilia finaalturniiride kolmanda võidu ning statuudi kohaselt andis see võistkonnale õiguse karikas jäädavalt endale jätta. Trofee varastati aga 1983. aastal ja seda pole kunagi leitud (arvatavasti sulatati üles).
FIFA Maailmameistrivõistluste karikas
1974. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusteks tellis FIFA uue karika, mida tuntakse FIFA Maailmameistrivõistluste karika nime all (FIFA World Cup Trophy). Seitsmest riigist pärit FIFA eksperdid hindasid 53 esitatud mudelit ja valisid lõpuks Itaalia skulptori Silvio Gazzaniga töö. Uus trofee on 36,5 cm (14,2 tolli) kõrge, valmistatud 18 karaadisestkullast (proov 750) ja kaalub 6,175 kg (13,6 naela). Karika alumisele küljele on graveeritud iga FIFA maailmameistrivõistluste võitja nimi alates 1974. aastast. Maailmameistrivõistluste võitjad hoiavad karikat oma käes ainult kuni finaalijärgse tseremoonia lõpuni. Seejärel antakse neile üle originaali kullatud koopia.
Kolme parema jalgpallimeeskonna liikmed (mängijad, treenerid ja mänedžerid) saavad medalid maailmameistrivõistluste karika sümboolikaga: võitja (kuld), teise koha (hõbe) ja kolmanda koha (pronks) medalid. Kuni 1978. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusteni anti medaleid ainult üheteistkümnele mängijale, kes olid väljakul finaali ning kolmandale kohale peetud mängu lõpus. 2007. aasta novembris teatas FIFA, et kõigile aastatel 1930–1974 maailmameistriks tulnud koondiste liikmetele antakse tagasiulatuvalt võitjate medalid.
↑1930. aasta MM-il ei toimunud ametliku 3. koha mängu; USA ja Jugoslaavia jalgpallikoondised kaotasid poolfinaalides. Tänapäeval FIFA tunnustab USA koondist 3. koha saanud meeskonnana, võttes arvesse kogu turniiri tulemusi. Jugoslaaviale seega antakse 4. kohta.
↑1938. aasta finaalturniir pidi toimuma 16 meeskonnaga, aga et Saksamaa oli annekteerinud Austria (vaata Anšluss), siis turniir peeti 15 meeskonna osavõtul.
121950. aasta MM-il ei toimunud ametliku finaalmängu; võitja selgus finaalgrupi mängude tulemuste põhjal (grupp koosnes Uruguay, Brasiilia, Hispaania ja Rootsi meeskondadest). Pärast kaht vooru Brasiilia ja Uruguay olid 1–2. kohal, Hispaania ja Rootsi 3–4. Juhuslikult toimus nii, et kaks viimast mängu toimusid Uruguay-Brasiilia ja Hispaania-Rootsi vahel, ja neid mänge peetakse vastavalt finaaliks ja 3. koha mänguks. Uruguay võitis Brasiiliat 2:1, Rootsi oli Hispaaniast tugevam 3:1.
↑Turniiril pidi osalema 16 meeskonda, kuid Türgi, India ja Šotimaa loobusid.
↑"1930 FIFA World Cup". FIFA.com. Fédération Internationale de Football Association. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. detsember 2018. Vaadatud 5. märts 2009.
↑"1950 FIFA World Cup". FIFA.com. Fédération Internationale de Football Association. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. detsember 2013. Vaadatud 5. märts 2009.
↑"1950 FIFA World Cup". FIFA.com. Fédération Internationale de Football Association. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. detsember 2013. Vaadatud 15. august 2011.
Hispaania
Brasiilia (5 tiitlit)
