Fulco oli rooma-katoliku kiriku Troyes Montier-la-Celle’i benediktlaste kloostri benediktiini munk, kelle Lundi peapiiskop (1137–1177) Eskil määras umbes 1165/u 1167. aastal Eestimaa piiskopiks.
On oletatud, et Fulco käis ajavahemikus 1169–1178 kahel korral Eestis, aga tegu on hüpoteesiga. Tõenäoliselt jäid tema katsed Eestis ristiusku levitada tulutuks, samuti jäi tõenäoliselt tagajärjetuks paavst Aleksander III üleskutse bullaga Non parum animus noster ristiretkeks Eestisse ja Soome. Paavst andis 11. septembril 1171 või 1172 Taani kuningale Valdemar I-le, Norra kuningale Magnus V-le ja Rootsi kuningale Knut Erikssonile Tuscolost saadetud bullas "Non parum animus" indulgentse kõigile neile, kes võitlevad "julmade eestlaste ja teiste paganate vastu" (feritatem Estonum, et aliorum paganorum), lubades neile aastase patukustutuse.


Rooma paavst (1159–1181) Aleksander III esitas 1171/1172 ka palve Norra Stavangeri piiskopile määrata Fulco abiliseks Stavangeri kloostri eestlasest munk Nicolaus. Paavst tunnustas Eskili poolt Eestimaa piiskopiks määratud Fulco (Fulconi Estonum Episcopo) tegevust ja soovitas 9. septembril 1171 või 1172 Trondheimi peapiiskopil (E)Øystein Erlendssonil määrata tema abiliseks eestlasest munga Nicolause. Paavst nõudis 17. septembril 1171 või 1172 taani kristlastelt, et nad toetaksid Fulco tegevust, kuid kavatsetud reis lükkus aastatel edasi 1171/1173, kuid teostus tõenäoliselt aastatel 1172/1174, 1179/1180 oli Fulco taas Reimsi Saint-Remi kloostris.
Fulcoga on, tõenäoliselt ekslikult, samastatud 12. sajandi lõpus tegutsenud, Rootsist pärit Soome piiskoppi Folkvinust.