Kullatud ajastu
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2025) |
 |
See artikkel räägib ajastust; telesarja kohta vaata artiklit Kuldaeg (telesari) |
Kullatud ajastu (inglise keeles The Gilded Age) oli Ameerika Ühendriikide ajaloo periood, mis oli väliselt justkui kullaläikeline, kuid seesmiselt petlik ja korrumpeerunud. See oli peamiselt aastatel 1870–1898. Termin võeti kasutusele 1920.–1930. aastatel ning see pärineb kirjanik Mark Twaini 1873. aastal ilmunud raamatu "The Gilded Age: A Tale of Today" pealkirjast. Teos pilkas ajastut, mil tõsised sotsiaalsed probleemid olid maskeeritud õhukese kullatud ja särava kihi alla. Samal ajal jätkus eurooplaste õnneotsingutest ajendatud siseränne territooriumitele Metsikus Läänes.
Kestus
Ameerika Ühendriikide kullatud ajastu algas siis, kui viktoriaanlik ajastu oli Ühendkuningriigis jõudnud keskpaika, ning kulges umbkaudu ühel ajal Mandri-Euroopa õitsengulise ajastuga (prantsuse keeles belle époque). Sellele eelnes rekonstrueerimise ajastu (1865–1877), mis kestis pärast Ameerika Ühendriikide kodusõda (1861–1865), ning järgnes progresseerumise ajastu (1900–1929).
Olemus
Kullatud ajastu oli reformeeritud tärkava tööstusarengu, majanduskasvu, linnastumise ja ümberasustuse periood, mil USA jõudis Ühendkuningriigist industrialiseerituse poolest ette. Eriti kiiresti arenesid ida-, põhja- ja lääneosariigid. Majandus kasvas uutes tegevusharudes, sealhulgas rasketööstuses, tehastes, raudteedel, söekaevandustes ja metallurgias. Tööstuse üha suurem mehhaniseerimine võimaldas hulgitoodangut odavamalt valmistada.
1869. aastal avati hiljuti valminud Esimese Transkontinentaalse Raudtee ühendus isoleeritud kaug-lääne kaevanduste, põllumaade ja rantšode piirkondadega. Reisiaeg New Yorgist San Franciscosse lühenes seniselt kuuenädalaselt ratsateekonnalt umbes kuuele päevale.
Rahvarohketes linnades kasvas maavalduste väärtus, rajati esimesi kõrghooneid, arendati trammiteede võrgustikke ja hakati ehitama metroosid. Kommertslikus ja eksklusiivsemas arhitektuuris hakati varasema uusrenessanss-stiili asemel rohkem eeskuju võtma uusbaroksest Prantsuse stiilist beaux-arts. Eriti kiiresti kasvasid ja linnastusid New York, Chicago, Philadelphia, Brooklyn (mida käsitati tollal eraldi linnana), Saint Louis, Boston ja Baltimore.
Ameerika Ühendriikidest sai rakendusliku tehnoloogia liider. Ligikaudu kolmekümne aasta jooksul väljastati umbes 500 000 uute leiutiste patenti. Sajandi lõpus levisid kiiresti uued sidevahendid, näiteks fonograaf, telegraaf, telefon ja raadio, samuti suure massitiraažiga ajalehed ja ajakirjad. Need aitasid tugevdada riigisisest integratsiooni ja tihendasid sidemeid üle Atlandi.
Hõive
Kuna Ameerika palgad olid Euroopa omadest tunduvalt kõrgemad, eriti oskustööliste seas, saabus kullatud ajastul Ameerika Ühendriikidesse miljoneid eurooplastest immigrante. Vana sisseränne Kanadast, Suurbritanniast, Iirimaalt, Skandinaaviast ja Saksamaalt asendus uue sisserände vooluga Itaaliast, Ungarist, Poolast, Venemaalt ja Kreekast. Uued tulijad olid sageli katoliiklased või juudid ning jäid enamasti linnadesse elama. Läänerannikule saabus umbes 200 000 mittesoositud Hiina töölist, kellel puudus õigus kodakondsusele kuni 1950. aastani ja kes koondusid hiinalinnadesse. Kiire tööstusareng tõi aastatel 1860–1890 kaasa 60-protsendilise palgatõusu, mis jagunes pidevalt kasvava tööjõu vahel. Keskmine tööstustöölise (nii meeste, naiste kui ka laste) aastapalk tõusis 380 dollarilt 1880. aastal 564 dollarini 1890. aastal ehk 48%.
Samas võib perioodi vaadelda ka armetu kasinuse ja ebavõrdsuse ajastuna, mil miljonid vaesunud Euroopa immigrandid püüdsid uuel mandril iga hinna eest endale elu sisse seada ja kuuldud edulugudest osa saada. Jõukate kätte koondunud rikkus paistis oma hooplevas ahnuses ja vastuolulisuses üha enam silma.
Kokkuvõte
Kullatud ajastu oli kaasajastuva Ameerika formeerumise periood, mil agraarühiskonna väiketootjatel põhinenud ühiskond muutus linnastunud ühiskonnaks, kus domineerisid kapitalistlikud ja sageli monopoliseerunud tööstuskorporatsioonid. Need ettevõtted tegutsesid paljudel juhtudel jõulisemalt kui riik ise.
Tuntumad magnaadid (inglise keeles tycoon) olid Cornelius Vanderbilt (raudteetransport ja laevandus), Andrew Carnegie (terasetööstus), John Pierpont Morgan (investeerimispangandus), John D. Rockefeller (naftatööstus).
Kõnekeeles nimetati magnaate nende sagedaste võimu kuritarvitamiste, ükskõikse eetikakoodeksi ja sündikaatliitude tõttu röövelparuniteks. Jõuka eliidi seas leidus siiski ka filantroope, kelle annetused ja heategevus arendasid näiteks haiglaid, koole, ülikoole, muuseume, raamatukogusid ja muusikatubasid.
Vaata ka
Viited
- ↑ Axelrod, Alan (2017). The Gilded Age: 1876–1912: Overture to the American Century. Sterling Publishing. lk 2. ISBN 9781454925750.
- ↑ Crain, Esther (2016). The Gilded Age in New York, 1870–1910. Black Dog & Leventhal. ISBN 0316353663.