Sündis 1960. aastal Ciénaga de Oros kooliõpetajate perekonnas. Tema vanavanaisa emigreerus aastal 1870Lõuna-Itaaliast, mistõttu tal on lisaks Colombia kodakondsusele ka itaalia kodakondsus. Usundi poolest on ta katoliiklane, talle on mõju avaldanud vabastusteoloogia. Mõni kuu pärast tema sündi kolis tema perekond Bogotasse, kus ta elas kuni 10-aastaseks saamiseni. Seejärel kolis tema perekond Zipaquirásse (asub Cundinamarca departemangus).
Veendunud, et geriljavõitlus võib muuta Colombia poliitilist ja majanduslikku süsteemi, liitus Petro 17-aastaselt Externado ülikooli majandusteaduskonna esmakursuslasena 19. aprilli liikumisega (M-19), mis on Colombia geriljaorganisatsioon, mis tekkis 1974. aastal opositsioonis Rahvusrinde koalitsiooniga pärast pettusesüüdistusi 1970. aasta valimistel. Ta kasutas pseudonüümi Aureliano, tegelast Gabriel José García Márquezi romaanist "Sada aastat üksildust". Ta tõusis järk-järgult partisanirühmituse poliitilises tiivas silmapaistvale kohale, saades lõpuks Keskregiooni Direktoraadi viiest liikmest noorimaks. 1982. aastal lõpetas Extenado ülikool bakalaureusekraadiga majandusteaduses ja alustas magistriõpinguid.1980. aastal, 20-aastaselt, sai Petrost Zipaquirá ombudsman ja 1984. aastal valiti ta 780 häälega volikogu liikmeks. 24. oktoobril 1985 arreteeriti sõjaväe poolt koos revolvrite, lõhkeainete ja M-19 propagandaga. Kuni 1987. aasta veebruarini istus Bogotá Modelo vanglas. Aastatel 1989–1990 viis ta läbi M-19 desarmeerimist.
Ta alustas tsiviilelu Cundinamarca kuberneri nõunikuna 1990. aastal ja 1991. aastal valiti ta M-19 liikumise baasil loodud M-19 Demokraatliku Liidu esindajana Colombia Esindajatekotta. 1994. aastal ebaõnnestus ta tagasivalimise katse ja Ernesto Samperi valitsus määras ta diplomaatiliseks atašeeks Brüsselisse, kuna ta oli saanud tapmisähvardusi. Belgias sai ta diplomi arengu, rahvastiku ja keskkonna alal Leuveni katoliiklikust ülikoolist. Ta alus Salamanca ülikoolis doktorantuuri ärijuhtimise uute suundumuste erialal, mida ta ei lõpetanud. 1996. aasta märtsis astus ta tagasi diplomaatiliselt ametikohalt ja naasis poliitikasse. 1997. aastal oli ta M-19 Demokraatliku Alliansi kandidaat Bogotá linnapea kohale, kuid sai ainult 0,56% häältest. Kuid 1998. aastal valiti ta Alternatiivse Tee Liikumise ridades Esindajatekotta.
2002. aastal valiti Esindajatekotta Bogotá't esindades, seekord Vía Alterna poliitilise liikumise liikmena, mille ta asutas koos endise kolleegi Antonio Navarro Wolffi ja teiste endiste M-19 liikmetega. 2006. aastal valiti ta parimaks parlamendi liikmeks. 2005. aastal osales ta Alternatiivse Demokraatliku Pooluse asutamises, mis ühendades suure hulga vasakpoolseid poliitilisi tegelasi.
2006. aastal valiti ta parlamendi ülemkotta - senatisse. 30. mail 2010 toimunud Colombia presidendivalimistel sai ta 9,1% häältest saades enamuse toetusest Atlandi ookeani rannikul, kus ta pälvis tunnustust poliitikute hukkamõistmise eest, kellel olid sidemed paramilitaarsete rühmitustega.
2010. aasta lõpus lahkus ta Alternatiivsest Demokraatlikust Poolusest, et asutada oma liikumine "Progresistas" ja kandideerida Bogotá linnapeaks. 30. oktoobril 2011 võitis ta Bogotá linnapea valimised. Ta on esimene endine gerilja, kes on Colombias nii olulisel ametikohal. Linnapeana tekitas Petro arvukalt debatte ja kohtas teravat kriitikat arvamusliidritelt. Bogotas keelustati tulirelvade kandmine ja alaealistele kehtestati öine liikumiskeeld, mis viis tapmiste arvu vähenemiseni, jõudes viimase kolme aastakümne madalaimale tasemele. Ta kehtestas madalamad ühistranspordihinnad ja tasuta minimaalse veevarustuse linna madalaima sissetulekuga elanikele. Rakendatud sotsiaalpoliitika ja avalike teenuste parandamine kiirendasid vaesuse vähenemist; tema valitsusajal päästeti vaesusest ligi pool miljonit inimest ja imikute suremus vähenes. 2012. aasta juunis otsustas Petro lõpetada omavalitsusega lepingu La Santamaría härjavõitlusareeni rentimiseks. Otsus tühistati hiljem konstitutsioonikohtu poolt. Just probleemide tõttu, millega ta 18. detsembril 2012 kehtestatud uue prügiveo mudeli rakendamisel kokku puutus (ta kehtestas Bogotá prügiveoteenuse avaliku operaatori (seni oli see kontsessioon nelja võimsa eraettevõtte käes)), diskvalifitseeris toonane Colombia peaprokurör Alejandro Ordóñez ta ja vabastas ta 9. detsembril 2013 ametist. Petro nimetad seda "riigipöördeks" ja süüdistades Ordóñezi fašismis. Lõpuks andis Ameerika Inimõiguste Komisjon (IACHR) talle võimaluse jääda ametisse kuni ametiaja lõpuni. 2018. aastal toimunud presidendivalimistel tuli ta Humana liikumise kandidaadina 8 miljoni häälega teiseks, mis võimaldas tal uuesti saada Senati liikmeks.
Ta võitis 2022. aasta Colombia presidendivalimised, kui kogus 50,44% häältest ja edestas oma vastaskandidaati Rodolfo Hernández Suárezit. Oma programmi põhipunktide hulgas pakub ta välja põllumajandusreformi, et taastada tootlikkus 15 miljonil hektaril maal ja lõpetada "narkofeodalism" (hispaania keeles "narco-latifundismo"); kõigi uute naftamaardlate uurimise peatamise, et võõrutada riiki sõltuvusest kaevandus- ja fossiilkütuste tööstusest; veevarustuse ja raudteevõrgu arendamise infrastruktuuri; investeeringuid avalikku haridusse ja teadusuuringutesse; maksureformi ja suures osas erastatud tervishoiusüsteemi reformi. Ta võttis oma asepresidendiks afrokolumbia inimõiguste ja keskkonnaaktivisti ning Goldmani keskkonnaauhinna saaja Francia Márquezi. Ta tegi ettepaneku võidelda Colombia kokaiinikaubandusega legaalse marihuaana leviku suurendamise abil ning on vastu süüdistatavate narkokurjategijate väljaandmisele Ameerika Ühendriikidele. Petro ja tema asepresidendikandidaat Márquez said valimiskampaania ajal arvukalt surmaähvardusi paramilitaarsetelt rühmitustelt. Kriitikud ütlesid, et tema püüdlused suunata suurem osa Colombia rikkusest vaestele võivad muuta Colombia teiseks Venezuelaks, ning võrdlesid tema ideid ka Hugo Chávezi valitsuse algusaegade omadega Venezuelas. Vastuseks allkirjastas ta 18. aprillil 2022 avaliku dokumendi, milles lubas valituks osutudes mitte läbi viia sundvõõrandamisi.
Colombia president
Ta asus Colombia presidendiametisse 7. augustil 2022. Tema võitu on seostatud avalikkuse vihaga poliitikute vastu aastatepikkuse korruptsiooni, majanduslanguse, COVID-19 tervisekriisi ja vägivaldse kuritegevuse sagenemise pärast.
Ta moodustas mõõduka koalitsioonivalitsuse, mis koosnes kogenud ministritest. Nad viisid rekordajaga läbi maksureformi, pidasid suurmaa omanikega läbirääkimisi maa ümberjaotamiseks vaestele ja lõid rahuplaani geriljarühmitustega. Liitlased, kuigi tema radikaalsemate eelnõude suhtes ettevaatlikud, nõustusid toetama mõõdukamaid versioone. Aprillis 2023, kui tsentristlikud ministrid olid vastu tervishoiureformile, mis oleks andnud tervishoiu rahastamise kontrolli erateenuste pakkujatelt riigile, saatis ta valitsuskoalitsiooni laiali ja vallandas kolmandiku oma kabinetist. Seejärel täitis uue valitsuskabineti vasakpoolsete vaadetega poliitikutega. Liberaalne Partei lahkus valitsuskoalitsioonist 28. novembril 2023, viidates olulistele ideoloogilistele erimeelsustele.
Colombia ja Venezuela taastasid diplomaatilised suhted 11. augustil 2022 pärast kolmeaastast pausi.
2025. aasta 22. detsembril kuulutas Petro välja majandusliku eriolukorra, mis võimaldas tema valitsusel dekreetidega makse kehtestada.
Suhted USA-ga
2025. aasta 26. jaanuaril tekkis Colombia ja USA vahel vaidlus pärast seda, kui Petro keeldus lubamast kahel varem loa saanud USA sõjalennukil, mis vedasid USA-st väljasaadetud Colombia kodanikke, Colombias maanduda. Igal lennu pardal oli umbes 80 kolumbialast. Vastuseks ähvardas USA president Donald Trump esialgu kehtestada 25% tariifid kogu Colombia impordile, rakendada reisikeelde ja viisade tühistamist Colombia valitsusametnikele ning rakendada täiustatud tolli- ja piirivalvekontrolle kõigile Colombia kodanikele ja Colombiast pärit kaubale. Trump ütles, et kahekordistab tariifid ühe nädala jooksul 50 protsendini, kui Petro oma otsust ei tühista. Selle peale tõmbas Petro samal päeval tagasi ja saatis 28. jaanuaril 2025 kaks Colombia lennukit USAst ära tooma sealt väljasaadetud kolumbialasi. Petro sõnas, et ta toob oma kaasmaalased koju "austusega" ja ilma käeraudadeta. Ta oli isiklikult lennuväljal kohal neid vastu võtmas.
27. septembril 2025 tühistas USA Petro viisa pärast seda, kui ta kõneles Palestiina-meelsel meeleavaldusel 26. septembril 2025 Dag Hammarskjöldi väljakul ÜRO peakorteri ees 80. ÜRO Peaassamblee ajal New Yorgis. Petro kutsus USA sõdureid üles „mitte suunama oma relvi inimeste poole. Ära kuuletu Trumpi käskudele. Kuuletu inimkonna käskudele“.
19. oktoobril 2025 süüdistas Trump Petrot Colombia narkokartellide juhtimises ja nimetas Colombia valitsusele narkootikumide tootmise piiramiseks ja peatamiseks antavate toetuste maksmist pettuseks, mis blokeeritakse jäädavalt.
24. oktoobril 2025 kehtestas USA rahandusministeerium Petrole, tema naisele, pojale ja Colombia suursaadikule Venezuelas Armando Benedettile sanktsioonid, süüdistades neid osalemises ülemaailmses ebaseaduslikus narkokaubanduses. Trump ütles, et kui kokaiini tootmist Colombia territooriumil ei peatata, võtab USA ette otseseid meetmeid tootmise ja ulatusliku narkokaubanduse peatamiseks, sealhulgas Colombia territooriumil.
Pärast 3. jaanuari 2026. aasta USA rünnakut Venezuelas kritiseeris Trump Petrot taas, öeldes, et talle "meeldib kokaiini valmistada ja seda USA-le müüa" ning ta ei jää enam kauaks võimule. Vastuseks hoiatas Petro, et vajadusel „haarab ta Colombia eest uuesti relvad“, viidates oma geriljavõitleja taustale. 7. jaanuaril 2025 helistas Petro Trumpile. Trumpi sõnul selgitas ta narkootikumide olukorda, mis on seotud Colombia maapiirkondades asuvate kokaiinitehastega. Samuti kutsus Trump Petro Washingtoni külla.
Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli, jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Juuni 2022)
Isiklikku
Ta on kolmandat korda abielus ja tal on viis last.
