Hall-haavasuru

Hall-haavasuru

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Sugukond Surulased Sphingidae
Alamsugukond Silmiksurulased Smerinthinae
Perekond Haavasuru Laothoe
Liik Hall-haavasuru
Binaarne nimetus
Laothoe amurensis
Staudinger, 1892
Sünonüümid
  • Laothoe tremulae baltica (Viidalepp, 1979)
  • Smerinthus amurensis rosacea (Staudinger, 1892)
  • Sphinx tremulae (Boisduval, 1828)

Hall-haavasuru (Laothoe amurensis) on liblikaliik surulaste sugukonnast.

Nimetuse etümoloogia

Eestikeelne nimetus viitab liblika hallikale põhivärvusele. Ladinakeelne nimetus amurensis tähendab "Amuurist pärinev" ja viitab Amuuri piirkonnale Ida-Aasias.

Välimus ja tunnused

Hall-haavasuru tiibade siruulatus on 71–98 mm. Pea, rindmik ja tagakeha on jämedad ning tihedalt karvased. Keha ja tiibade põhivärvus varieerub kollakaspruunist ja nõrgalt roosakast eri hallide toonideni, Baltimaades esinevad isendid on sageli väiksemad ja tumehallid. Eestiivad on laiad, nende välisserv on nõrgalt laineline ning tiivapinda läbivad tumedamad sakilised ristjooned ja ebakorrapärased vöödid. Hallikaspruun muster meenutab puukoort või kuivanud lehte ja aitab liblikal puhkeolekus ümbrusega sulanduda. Tagatiivad on laiad, eestiibadest lühemad ja ka ebakorrapärase välisservaga. Nende põhivärvus on hallikas- või pruunikashall ning tiibu läbivad tumedamad lainelised jooned. Imilont on olemas, kuid tugevalt taandarenenud ega ole toitumiseks funktsionaalne.

Alamliigid

Liigil on olemas järgmised alamliigid:

Elupaik

Hall-haavasuru elutseb eelkõige niisketes ja haavarikastes metsaelupaikades. Teda leidub leht- ja segametsades, salumetsades, niisketes kuusikutes, jõeorgudes, järvede ja muude veekogude kallastel, samuti metsaservadel ning lagendikel. Eelistab kohti, kus kasvavad röövikule toiduks sobivad taimed.

Levila

Euraasia liik, kelle levila ulatub Ida-Euroopast üle kogu Põhja-Aasia Vaikse ookeani rannikuni. Levila läänepiir paikneb Ida-Poolas, kust liik on levinud läbi Kirde-Euroopa ja Venemaa üle Siberi Amuurimaale ning Venemaa Kaug-Itta. Liiki leidub ka Põhja- ja Kirde-Hiinas ning Korea poolsaarel. Levila hõlmab samuti Sahhalini, Lõuna-Kuriile ja Jaapanit.

Eestis leidub vaid mandril ning ei ole üldsegi sage.

Lennuaeg

Eestis lendab hall-haavasuru peamiselt mai keskpaigast juuni keskpaiga või lõpuni.

Rööviku areng

Emane hall-haavasuru muneb munad rööviku toidutaime lehtede alaküljele või leherootsule, tavaliselt ühekaupa. Üks emane muneb enamasti alla saja muna. Munad on suhteliselt suured, läikivad, rohekaskollased ja pealt-alt veidi lamenenud ning ligikaudu 2,3 mm laiad ja 2,0 mm pikad. Röövikud kooruvad tavaliselt 10–12 päeva pärast.

Noor hall-haavasuru röövik on pärast koorumist kahvaturoheline ning tema kehal paiknevad esialgu vaid nõrgad kollakad märgised. Keha tagaosas on juba koorumisel lühike pärakusarv. Noored röövikud püsivad enamasti lehtedel, kus nende roheline värvus aitab neil taimestikku sulanduda. Esimeste kestumiste järel muutub keha jämedamaks ning selle pinnale ilmuvad väikesed valged köbrukesed ja külgedel hakkavad kujunema heledad kaldtriibud. Järgnevate kestumiste järel muutuvad need tunnused järjest selgemaks. Täiskasvanud röövik on tavaliselt umbes 6,5–8 cm pikk. Keha on jäme ning selle põhivärvus varieerub erkrohelisest sinakas- või tumeroheliseni. Keha katavad arvukad väikesed valged täpid ja köbrukesed. Külgedel paikneb rida valgeid või kahvatukollaseid kaldtriibusid, millest viimane on tavaliselt kõige tugevam ja suundub pärakusarve poole. Hingamisavad on valged ning pruunikalt ääristatud. Pea on kehaga sama värvi ja selle külgedel paiknevad kahvatukollased triibud. Keha tagaosas paiknev pärakusarv on suhteliselt lühike, enamasti kollakasroheline või sinakas ning selle külgedel võivad paikneda valged täpid.

Vahetult enne nukkumist lõpetab röövik söömise ning tema roheline värvus muutub heledaks ploomikarva või lillakaspruuniks. Nukkumine toimub tavaliselt mõne päeva pärast toidupuu jalamil või rohupuhmas paiknevas vooderdamata nukukambris, enamasti umbes 2–3 cm sügavusel mullas. Mõnikord võib nukk paikneda ka madalal metsakõdus. Nukk on jässakas, ligikaudu 30–43 mm pikk, tuhm, kareda pinnaga ja mustjaspruun. Tagakeha tipus paiknev kremaster on lamenenud, kolmnurkne ja terava tipuga, teistest lähedastest liikidest eristab seda kaheastmeline ehitus. Hall-haavasuru talvitub nukuna.

Röövik toitub peamiselt paplite ja pajude lehtedest.

Looduslikud vaenlased

Hall-haavasuru teadaolevate looduslike vaenlaste hulka kuuluvad käguvamplased, näiteks on leitud liike Netelia testacea ja Netelia vinulae.

Viited

  1. ↑ "Wat is de betekenis van amurensis". www.ensie.nl. Vaadatud 22. juulil 2026.
  2. ↑ Jonko, Christopher. "Lepidoptera Mundi". lepidoptera.eu (Briti inglise). Vaadatud 22. juulil 2026.
  3. 1 2 3 4 5 6 "Laothoe amurensis". tpittaway.neocities.org. Vaadatud 22. juulil 2026.
  4. ↑ "European Lepidoptera and their ecology: Laothoe amurensis". www.pyrgus.de. Vaadatud 22. juulil 2026.
  5. ↑ "Бражник амурский". Красная книга Тульской области (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 23. juuli 2026. Vaadatud 23. juulil 2026.
  6. ↑ "Laothoe". ftp.funet.fi. Vaadatud 22. juulil 2026.
  7. ↑ "Бражник осиновый / Laothoe amurensis (Staudinger, 1892) | Бабочки Южного Урала". www.urral.ru. Vaadatud 22. juulil 2026.
  8. ↑ Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 250.
  9. ↑ "Suomen Lajitietokeskus". laji.fi. Vaadatud 22. juulil 2026.
  10. ↑ "European Lepidoptera and their ecology: Laothoe". www.pyrgus.de. Vaadatud 22. juulil 2026.

Välislingid