Hantaviirused

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2026) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Hantaviirused (Hantaviridae) on RNA-viirused, mis moodustavad Bunyaviridae sugukonnas iseseisva perekonna. Viirus on nimetatud Lõuna-Korea Hantani jõe piirkonna järgi, kus täheldati ühe selle liigi esimesi puhanguid. Viirusi levitavad närilised.

Taksonoomia

Perekonda kuuluvad alamsugukonnad ja perekonnad (-virinae tähistab alamperekonda ja -virus tähistab perekonda):

• Actantavirinae
  • Actinovirus
  • Percilovirus
• Agantavirinae
  • Agnathovirus
• Mammantavirinae
  • Loanvirus
  • Mobatvirus
  • Orthohantavirus
  • Thottimvirus
• Repantavirinae
  • Reptillovirus

Levik

Viirus levib näriliste uriinis, roojas ja süljes. Viirusekandja näriline hakkab väljaheitega eritama viirusi 5–6 päeva pärast nakatumist ning levitab kuni kaks kuud. Inimene nakatub peamiselt närilise kuivanud uriini, rooja või süljega segunenud tolmu või aerosooli sissehingamisel. Euroopa hantaviirused ei levi inimeselt inimesele. Nakkuse puhangud ja epideemiad esinevad näriliste paljunemise ning massilise leviku tippaastatel.

Suurema nakatumisriskiga on nende elukutsete esindajad, kes tegelevad näiteks metsanduse ja puidutöötlemise või põllumajandusega, samuti isikud, kelle tegevus on seotud halvasti ventileeritud küünide, aitade, keldrite või suvilate koristamisega. Põhja-Euroopas on enim haigestumisi augustis suvepuhkuste ajal ja sügistalvel, kui näriliste populatsioon on suurim ning nad tungivad eluruumidesse.

Levikut võib soosida liigilise mitmekesisuse vähenemine.

Levik Eestis

Eestis levitavad põhiliselt leet-, juttselg- ja kaelushiired – nakatutakse ajal kui hiired tungivad hoonetesse. Eestis esineb aastas keskmiselt 20 juhtumit, enim on levinud Puumala viiruse tüüp, mida levitavad leethiired, Lääne-Eesti saartel esineb Saaremaa serotüüpi, mida levitavad juttselghiired. Kaelushiirte levitatavat Dobrava viirust esineb Eestis üliharva. Ida-Tallinna Keskhaiglasse on nakatunud sattunud peamiselt kevadel maakodudes käinud või maal jõule veetnud, kus on tekkinud kontakt närilise levitatud viirusega.

Levitajad

Lisaks hiirte väljaheidetele on teada juhtumeid hiire hammustusega saadud nakkusest, nakatuda võivad mutid. Andide serotüübi puhul on teada inimeselt saadud nakkuse juhtumeid.

Haiguste levikualad

Hantaviirused põhjustavad kolme ägedat haigust: renaalse sündroomiga kulgevat hemorraagilist palavikku (HFRS) ning hantaviirusest põhjustatud pulmonaarset (HPS) ja kardiopulmonaarset (HCPS) sündroomi.

HFRS-i põhjustavad Euroopas ja Aasias levivad hantaviiruse serotüübid Puumala, Dobrava, Seoul, Hantaan ja Saaremaa, selle kergemat vormi nephropathia endemica’t põhjustab Puumala viirus. HPS-i ja HCPS-i põhjustavad Ameerika kontinendil levivad Sin Nombre ja Andide serotüübid.

Haiguse kulg

Haigestumine toimub tavaliselt 1–6 nädalat pärast viiruseosakeste sissehingamist, seetõttu ei pruugi nakatunul enam meeles olla, et ta on näriliste väljaheidetega kokku puutunud. Sarnaselt gripi sümptomitega tekib kõrge palavik, lihas- ja alaseljavalu, hiljem võib lisanduda alakõhuvalu, kirjeldatud on ka nägemishäireid. Kujuneb välja neerupuudulikkus, mille tõttu inimene võib märgata, et uriini eritub vähe, tekivad tursed. Kaasneb üldiselt väga halb enesetunne

Esmased haigusnähud on kõrge palavik ilma hingamishäireteta, tugev peavalu, kõhu- ja seljavalu ning trombotsütopeenia. Nädala pärast tekib neerutalitluse puudulikkus, mis kestab 1–2 nädalat. Paranemine kestab nädalaid. Tüsistusteks on glomerulonefriit, ajuripatsi vaegtalitlus (hüpopituitarism), Guillain-Barré sündroom ja hüpertensioon.

Hantaviiruse nakkus kulgeb kolmes haigusvormis:

1) neerusündroomiga hemorraagilise palavikuna – peamiselt Euroopas ja Aasias, raskema kuluga haiguse põhjustajaks on Hantaan ja Dobrava viirused, kergema haiguse kuluga on Saaremaa viirus. Sama haigust tekitav Seoul viirus on leitav ülemaailmselt;

2) epideemilise neeruhaigestumise ehk nephropathia epidemica’na – Euroopas, põhjustajaks on Puumala viirus. Kõige sagedasem ja kerge kuluga hantaviiruse nakkus Euroopas;

3) hantaviirusliku kardiopulmonaalse sündroomina – Andide viirus Argentinas ja Tšiilis; Laguna Negra viirus Boliivias ja Paraguays; Juquitiba viirus Brasiilias; Black Creek Canal ja Bayou viirused USA kaguosas; New York-1 ja Monongahela viirused USA idaosas ning Sin Nombre viirus Põhja-Ameerikas.

Haigus võib süveneda hingamispuudulikkuse, kopsuturse ja šokini. Suremus on 30–50%. Puumala viiruse nakkuse suremus on 0,1–0,4%, Dobrava viiruse korral aga 12%. Haiguse läbipõdemise järel kujuneb tõenäoliselt eluaegne immuunsus.

Spetsiifiline ravi puudub, pakutakse sümptomaatilist ravi, näiteks vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu tagamine, valuravi, trombotsüütide ülekanne, vererõhu ja oksügenisatsiooni toetamine, neerufunktsiooni häirimise korral dialüüs.

Vältimine

Nakatumist aitab vältida näriliste kuivanud uriini, rooja ja süljega kontaktist hoidumine, näiteks närilise märkidega (väljaheited, uriini lõhn) ruumide (suvilad, keldrid, puukuurid jne) koristamisel nende tuulutamine ja maski või respiraatori kandmine, pindade töötlemine desinfitseerimisvahenditega, samuti hoidisepurkide ning teiste hoidiste (nt õunte) pesemine ja käte pesemine.

Viited