HbA1c

HbA1c ehk glükohemoglobiin või glükeeritud hemoglobiin on hemoglobiini vorm, mille külge on mitteensümaatilise reaktsiooni käigus seondunud glükoos. HbA1c sisaldus veres sõltub vere glükoosisisaldusest ja erütrotsüütide elueast ning seda kasutatakse diabeedi diagnoosimisel ja pikaajalise glükeemilise kontrolli hindamisel.

Erinevalt üksikust vere glükoosimõõtmisest ei näita HbA1c glükoositaset konkreetsel ajahetkel, vaid peegeldab keskmist glükeemiat eelnenud ligikaudu kahe kuni kolme kuu jooksul. Tulemust mõjutavad rohkem viimaste nädalate glükoosiväärtused, sest veres ringleb pidevalt erineva vanusega erütrotsüüte.

HbA1c eelis on see, et analüüsi tegemiseks ei pea inimene olema söömata ning tulemust ei mõjuta samal määral lühiajalised glükoositaseme kõikumised, hiljutine toidukord ega füüsiline koormus. Samas võivad tulemust moonutada haigused ja seisundid, mis muudavad erütrotsüütide eluiga või hemoglobiini koostist.

Moodustumine

Täiskasvanud inimese põhiline hemoglobiin on hemoglobiin A ehk HbA, mis paikneb erütrotsüütides ja transpordib hapnikku. Veres olev glükoos võib seonduda hemoglobiiniga ilma ensüümi osaluseta protsessis, mida nimetatakse glükeerumiseks. HbA1c tekib eeskätt glükoosi seostumisel hemoglobiini beetaahela N-terminaalse valiini aminorühmaga.

Mida suurem on vere keskmine glükoosisisaldus, seda suurem osa hemoglobiinist jõuab erütrotsüüdi eluea jooksul glükeeruda. Kuna erütrotsüütide keskmine eluiga on ligikaudu 120 päeva, säilib glükeerunud hemoglobiin rakus kuni selle eemaldamiseni vereringest. Seetõttu võimaldab HbA1c hinnata pikema perioodi glükoositaset ega sõltu ainult analüüsi võtmise hetke veresuhkrust.

HbA1c on üks mitmest glükeeritud hemoglobiini fraktsioonist ning moodustab suurema osa HbA1 fraktsioonist. Kliinilises praktikas kasutatakse just HbA1c mõõtmist, sest selle seos keskmise glükoositaseme ja diabeedi tüsistuste riskiga on hästi uuritud.

Mõõtmine ja ühikud

HbA1c määratakse tavaliselt veeniverest laboratoorse analüüsiga. Kasutusel on mitu analüüsimeetodit, sealhulgas kõrgsurvevedelikkromatograafia ehk HPLC; tulemuste võrreldavuse tagamiseks kasutatakse rahvusvaheliselt standardiseeritud meetodeid.

HbA1c tulemust väljendatakse kahe paralleelse süsteemi järgi. Traditsioonilises NGSP/DCCT süsteemis esitatakse tulemus protsendina kogu hemoglobiinist, rahvusvahelise kliinilise keemia föderatsiooni IFCC süsteemis aga millimoolides glükeeritud hemoglobiini ühe mooli hemoglobiini kohta ehk mmol/mol.

Levinumate väärtuste vastavus on järgmine:

NGSP ja IFCC väärtuste teisendamiseks kasutatakse standardiseeritud matemaatilist seost. IFCC ühikutest mmol/mol saab NGSP protsendiväärtuse valemiga HbA1c (%) = 0,09148 × HbA1c (mmol/mol) + 2,152.

Kasutamine diabeedi diagnoosimisel

HbA1c-d kasutatakse koos paastuglükoosi ja glükoositaluvuse testiga 2. tüüpi diabeedi diagnoosimisel. Eesti ravijuhendi järgi vastab diabeedi diagnostilisele kriteeriumile HbA1c väärtus vähemalt 6,5% ehk 48 mmol/mol.

HbA1c on vaid üks diabeedi diagnoosimise võimalustest. Diabeedi diagnoosile vastavad samuti paastuplasma glükoos vähemalt 7,0 mmol/l, plasma glükoos vähemalt 11,1 mmol/l kaks tundi pärast 75 grammi glükoosiga tehtud glükoositaluvuse testi või klassikaliste hüperglükeemia sümptomite korral juhuslik plasma glükoos vähemalt 11,1 mmol/l.

Kui inimesel puudub ühemõtteline hüperglükeemia või hüperglükeemiline kriis, tuleb ebanormaalne diagnostiline tulemus üldjuhul kinnitada kordusanalüüsi või teise diagnostilise testiga. HbA1c ja glükoosianalüüsid mõõdavad glükoosiainevahetuse erinevaid aspekte ning nende tulemused ei pruugi alati omavahel täielikult kattuda.

Erinevates ravijuhendites kasutatakse prediabeedi määratlemisel mõnevõrra erinevaid HbA1c piire. Eesti 2. tüüpi diabeedi ravijuhendis on HbA1c-põhise prediabeedi vahemik 6,0–6,4% ehk 42–47 mmol/mol.

Diabeedi ravi jälgimine

HbA1c on üks peamisi näitajaid, mille abil hinnatakse nii 1. tüüpi kui ka 2. tüüpi diabeedi pikaajalist ravitulemust. Regulaarne HbA1c määramine aitab hinnata, kas inimese keskmine glükoositase vastab tema individuaalsele ravieesmärgile ning kas ravi või eluviisi on vaja muuta.

Eesti ravijuhendi järgi sobib enamiku 2. tüüpi diabeediga inimeste HbA1c eesmärgiks alla 7,0% ehk 53 mmol/mol. Ravi eesmärk ei ole siiski kõigile sama, vaid sõltub muu hulgas inimese vanusest, diabeedi kestusest, tüsistustest, kaasuvatest haigustest ja hüpoglükeemia riskist.

Inimesel, kelle diabeet on hiljuti diagnoositud, kellel puuduvad kaugtüsistused ja südame-veresoonkonnahaigus ning kelle ravi ei põhjusta olulist hüpoglükeemiariski, võib eesmärk olla alla 6,5% ehk 48 mmol/mol. Kauakestnud ja tüsistunud diabeedi, raskete kaasuvate haiguste või varasemate raskete hüpoglükeemiate korral võib sobida vähem range eesmärk, näiteks alla 8,0% ehk 64 mmol/mol.

2026. aasta ADA ravistandardites peetakse paljudele mitterasedatele täiskasvanutele sobivaks HbA1c eesmärki alla 7,0%, kuid rõhutatakse samuti eesmärkide individualiseerimist. Madalam eesmärk võib olla sobiv juhul, kui seda on võimalik saavutada olulise hüpoglükeemia ja liigse ravikoormuseta, samas kui hapramate või raskete kaasuvate haigustega inimeste puhul võivad olla põhjendatud kõrgemad eesmärkväärtused.

Kui diabeediravi eesmärgid on saavutatud ja glükeemiline kontroll püsib stabiilsena, võib HbA1c-d mõõta umbes kaks korda aastas. Ravi muutmise, ebastabiilse glükoositaseme või eesmärkväärtuste mittesaavutamise korral hinnatakse HbA1c-d tavaliselt ligikaudu iga kolme kuu järel.

HbA1c ei näita glükoositaseme päevaseid kõikumisi ega hüpoglükeemiate sagedust. Seetõttu kasutatakse ravi hindamisel HbA1c kõrval glükomeetriga mõõdetud glükoosiväärtusi ja järjest enam ka pideva glükoosimonitooringu näitajaid, sealhulgas sihtvahemikus veedetud aega.

Seos keskmise glükoositasemega

HbA1c ja keskmise glükoosisisalduse vahel on tugev statistiline seos, mistõttu saab HbA1c põhjal arvutada hinnangulise keskmise glükoositaseme ehk eAG (estimated average glucose). Näiteks HbA1c 6,0% vastab ligikaudu keskmisele glükoositasemele 7,0 mmol/l, 7,0% umbes 8,6 mmol/l ja 8,0% umbes 10,2 mmol/l.

Hinnanguline keskmine glükoositase ei ole siiski konkreetse inimese tegelike glükoosimõõtmiste aritmeetiline keskmine. HbA1c ja keskmise glükoositaseme suhe võib inimestel erineda näiteks erütrotsüütide eluea, hemoglobiinivariantide ja muude bioloogiliste tegurite tõttu.

Tulemuse piirangud

HbA1c väärtus sõltub lisaks glükoositasemele erütrotsüütide elueast. Seetõttu võivad kõik seisundid, mis erütrotsüütide teket või lagunemist muudavad, põhjustada HbA1c väärtuse ja tegeliku keskmise glükoositaseme lahknemist.

Kiirenenud erütrotsüütide lagunemise, hemolüüsi, hiljutise suure verekaotuse või vereülekande korral võib HbA1c olla tegeliku glükeemiaga võrreldes kunstlikult madal. Madalamaid tulemusi võivad põhjustada ka mõned rasedusega seotud muutused.

Raua- või vitamiin B12 puudusest tingitud aneemia võib seevastu mõnes olukorras HbA1c väärtust suurendada. Ka kroonilise neeruhaiguse korral võib HbA1c ja tegeliku glükeemia seos muutuda, eriti haiguse kaugelearenenud staadiumis.

Tulemust võivad mõjutada samuti hemoglobiini geneetilised variandid, näiteks sirprakulise hemoglobiiniga seotud variandid, kusjuures mõju sõltub kasutatavast laborimeetodist. Kui HbA1c tulemus erineb järjekindlalt oluliselt inimese mõõdetud glükoosiväärtustest, tuleb hinnata võimalikke analüütilisi ja bioloogilisi põhjuseid ning vajaduse korral kasutada glükeemia hindamiseks teisi meetodeid.

Olukordades, kus HbA1c ei ole usaldusväärne, võib glükeemilise kontrolli hindamiseks kasutada plasma glükoosimõõtmisi, pidevat glükoosimonitooringut või teisi glükeeritud valkude markereid, nagu fruktosamiin ja glükeeritud albumiin.

Seos diabeedi tüsistustega

HbA1c kasutamine diabeediravi jälgimisel põhineb suuresti uuringutel, mis näitasid seost pikaajalise glükeemilise kontrolli ja diabeedi tüsistuste vahel. Diabetes Control and Complications Trial (DCCT) 1. tüüpi diabeediga inimestel ja United Kingdom Prospective Diabetes Study (UKPDS) 2. tüüpi diabeediga inimestel näitasid, et parema glükeemilise kontrolliga kaasnes väiksem eeskätt mikrovaskulaarsete tüsistuste risk.

Pikaajaliselt suurenenud HbA1c peegeldab kroonilist hüperglükeemiat, mis suurendab muu hulgas diabeetilise retinopaatia, nefropaatia ja neuropaatia tekkeriski. Tüsistuste risk ei sõltu siiski ainult HbA1c-st, vaid seda mõjutavad ka diabeedi kestus, vererõhk, vere lipiidisisaldus, suitsetamine ja muud riskitegurid.

Väga madala HbA1c saavutamine ei ole iseenesest kõigile inimestele ravi eesmärk, sest intensiivsem ravi võib suurendada hüpoglükeemia ja muude kõrvaltoimete riski. Seetõttu hinnatakse HbA1c tulemust alati koos inimese üldise terviseseisundi ja teiste glükoosinäitajatega.

Ajalugu

Hemoglobiini väiksemaid fraktsioone hakati eraldama 1950. aastatel, kuid HbA1c seos diabeediga sai selgeks järgmisel kümnendil. Iraani arst ja teadlane Samuel Rahbar avastas 1960. aastate lõpul, et diabeediga inimeste veres esineb tavalisest suuremas koguses hemoglobiinifraktsioon, mis identifitseeriti hiljem HbA1c-na.

1970. aastatel selgitati välja HbA1c keemiline ehitus ja näidati, et selle sisaldus sõltub eelnenud aja vere glükoositasemest. Järgnenud aastakümnetel kujunes HbA1c-st diabeediravi üks peamisi laboratoorseid näitajaid ning mõõtmismeetodite rahvusvaheline standardimine võimaldas eri laborites saadud tulemusi usaldusväärsemalt võrrelda.

Vaata ka

• Diabeet
• Hüperglükeemia
• Pidev glükoosimonitooring

Viited

Välislingid

• Glükohemoglobiin (HbA1c) – SYNLAB Eesti
• 2. tüüpi diabeedi diagnostika ja ravi – Ravijuhend