Heino Tooming

Heino-Ülo Tooming (22. oktoober 1930 Mustvee, Torma kihelkond, Tartumaa – 18. september 2004 Tallinn) oli eesti füüsik ja bioloog.

Elulugu

Tooming sündis koolidirektori perekonnas. Õpinguid alustas Mustvees, keskkooli lõpetas Haapsalus 1949. aastal. Tartu Ülikooli lõpetas 1954. aastal geofüüsiku diplomiga.

Tööle asus Füüsika ja Astronoomia Instituudi (FAI) Tartu aktinomeetriajaamas insener-meteoroloogina. 1961. aastal valmis väitekiri "Päikesekiirguse peegeldumine ja neeldumine taimkattes". 1972. aastal kaitses Tartu Ülikoolis väitekirja "Taimkatte kiirgusrežiim ja produktiivsus" bioloogiadoktori kraadi taotlemiseks.

1973. aastal siirdus tööle Saku Eesti Agrometeoroloogia Laboratooriumisse (Geofüüsika Peaobservatooriumi – Leningrad, Eksperimentaalmeteoroloogia Instituudi, Üleliidulise Põllumajandusmeteoroloogia Instituudi – Obninsk koosseisus), kus töötas 1991. aastani. Järgnes töö Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis (1991–2003), Eesti Riigikaitse Akadeemias (1995–1998), Sisekaitseakadeemias (1999–2004) ja Eesti Maaviljeluse Instituudis (2002–2004).

Teadustöö

Akadeemiline karjäär

Teoseid

Ta oli umbes 250 teaduspublikatsiooni autor, kaheksast tema monograafiast on kaks tõlgitud jaapani keelde. Ta oli viljakas teaduse propageerija – umbes 80 artiklit ajakirjades ja ajalehtedes, kaastöö entsüklopeediatele ja ökoloogialeksikonile.

Isiklikku

Heino Toomingu lapsed on Tõnis Tooming ja Reet Tooming.

Kirjandus