Hunt

 See artikkel räägib loomast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Hunt (täpsustus). "Susi" suunab siia; perekonnanime kohta vaata artiklt Susi (perekonnanimi)
Hunt

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Koerlased Canidae
Perekond Koer Canis
Liik Hunt
Binaarne nimetus
Canis lupus

Hallhunt ehk hunt (Canis lupus) on põhjapoolkeral elutsev kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv loomaliik. Arvatakse, et maailmas on umbes 200 000 hunti.

Välimus

Hunt on koera esivanemaid ega erine eriti suurest koerast. Välimuse järgi peetakse hundiga sarnaseks saksa lambakoerai ja teisi samalaadseid koeratõuge. Lihaselise keha, tugevate jalgade ja võimsate lõugade põhjal võib hunti pidada eriti sarnaseks idaeuroopa lambakoeraga.[viide?]

Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge, ning kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Isashundi keskmine kaal on 44 kg ja emashundil 38 kg.

Hundil on kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis on 35–50 cm pikk ning erinevalt koerast ei tõmbu kunagi rõngasse. Hundi jälg on koera jalast kitsam ja pikem. Hundi karvastik on enamasti hall. Ent leidub ka täiesti valgeid, punaseid, pruune või nende seguga hunte. Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hunt näeb samuti paremini kui teised koerlased. Täiskasvanud hallhundil on 42 hammast. [viide?]

Levila

Leviala Euroopas

Hunt on levinud Põhja-Ameerikas ja Euraasias ning on võimeline kohanema väga erinevate elutingimustega. Seepärast võib teda leida nii tundrast kui ka põlislaanest. Väga hea kohanemisvõime ja intelligentsus aitab hundil tulla toime väga erinevates tingimustes ning erineva toidulauaga.[viide?]

Hundi levila ulatub tundrast poolkõrbeni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume ja -jääga kaetud aladel.

Kunagi elas hunt kogu Euroopas. Kuid alates 17. sajandist on suudetud ta peaaegu kõikjal Lääne-Euroopas hävitada. Hunt on jäänud püsima ainult mägedes ja Ida-Euroopas. Tänapäeval hundi levila Euroopas ei vähene, vaid koguni suureneb, kui hundile selleks võimalus antakse.[viide?]

Hunt võib elada tehistingimustes 12–16 aastat. Looduses ei ela ta kunagi nii kaua: tema keskmine eluiga looduses jääb seitsme aasta kanti.[viide?]

Levik Eestis

Hunt on tavaline peaaegu kõikjal Eestis.

Hunt on Eestis ohustatud liik.

Lätis elab 500–600 hunti. 2012. aastal kütiti Lätis 247 hunti.

Küttimine

Igal aastal kütitakse ligi pool kohalikust asurkonnast.

Eestis elas 2009. aasta seisuga umbes 270 hunti. 1. novembrist 2009 kuni 28. veebruarini 2010 kestnud jahiajal oli lubatud küttida 173 hunti (teistel andmetel 140), kuid kütiti 101.

2013. aastal oli langenud nii kutsikatega hundikarjade arv (22) kui ka huntide koguarv (umbes 200).

1. novembrist 2015 kuni 28. veebruarini 2016 kestnud jahiajal oli lubatud küttida 177 hunti, kuid kütiti 114.

1. novembrist 2017 kuni 28. veebruarini 2018 kestnud jahiajal oli lubatud küttida 101 hunti, kuid kütiti 112. Kolm hunti kütiti eriloaga väljaspool jahiaega. Küttimismahtu arvestati varasema asemel 18 ohjamisalaga. Kõige rohkem hunte kütiti Võrumaal, kus lubatud 17 hundist kütiti 15. Läänemaal kütiti 15 hunti. Ida-Virumaal ei kütitud ühtki hunti küttimise piirangu puudumise tõttu.

2020. aastal oli suurim huntide arv võrreldes eelneva kümne aastaga. 2020. aasta sügisel oli 31 hundikarja ja veidi alla 300 hundi. 2025. aastal oli enne jahiaega samuti ligikaudu 300 hunti.

Huntide arvu ohjatakse küttimise ehk jahipidamisega. Jahiajal kütitakse hunte enamasti seal, kus nad ründavad kodu- ja kariloomi. Väljaspool jahiaega kütitakse eriloaga üksnes suurt kahju tekitanud hunte. Hundi tekitatud kahju aitab leevendada ka riik.[viide?]

Valdmann jt. 2004 on täheldanud, et küttimine vähendab huntide arvu, kuid lõhub ka hundi kui sotsiaalse liigi jaoks üliolulist karja struktuuri (karja liikmete sugulust ja arvu). Küttimise mõju huntide arvule on hästi tõendatud, näiteks Euroopas on hunt hävitatud väga suurtel aladel 17.–19. sajandil (Chapron jt. 2014, Hindrikson jt, 2017).

E. Jansson jt 2012. aasta uuringu järgi oli Soome huntide asurkonnas demograafiline ja geneetiline nn krahh. Asurkonna geneetiline mitmekesisus oli oluliselt langenud ning sugulusristumine suurenenud. See oli toimunud olukorras, kus iga-aastane küttimismaht oli kõigest kuni ~15% huntide arvust ning asurkonna krahhi tõenäone põhjus küttimine.

Bulgaarias, kus on Eestiga samal tasemel küttimissurve (ehk 20-50%), on samuti leitud hundi asurkonnas suurenenud sugulusristumise taset ning hübridiseerimist šaakaliga, mida peetakse reguleerimata küttimissurve tulemuseks (Moura jt. 2014).[viide?]

Eluviis

Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.

Elupaik

Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, sest sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades.

Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas.[viide?]

Kari

Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena. Olles väga sotsiaalsed loomad, elavad nad karjades. Kari võib koosneda 2-36 hundist, kuid tavaliselt jääb keskmise hundikarja suurus siiski kuue hundi piiridesse. Eestis elava karja suurus on tavaliselt 2–11 hunti.

Kari koosneb alfaemasest ja isasest ning nende mitme aasta poegadest, mõnikord ka teistest täiskasvanud alluvatest huntidest. Karja struktuurilt koosnebki kari alfaemasest ja isasest, kes saavad ka tõenäolisemalt omavahel järglasi, teisel hierarhilisel kohal on beetahundid ning kõige madalamal kohal oomegahundid. Tavaliselt püsivad sellised hundikarjad koos kaks kuni kolm aastat koos rännates ja jahtides.

Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest.[viide?]

Sotsiaalne struktuur

Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks.

Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni kolmeaastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast.

Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub "teemeistriks" ka mõni nn tavahunt.

Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves.

Näiteks kui hundil on saba püsti ja kõrvad kikkis, siis on hunt karja juht, või kui hundi saba on jäik, on ta valmis ründama.

Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult.[viide?]

Pesa ja pojad

Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos.

Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada.

Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas.

Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada.

Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad. Tavaliselt on pesakonnas 5–7 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300–500 g. Silmad avanevad 10–12-päevaselt. Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad.

Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse.

Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse.

Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt.[viide?]

Toitumine

Hunt on karnivoor ehk lihasööja, toitudes siis peamiselt lihast. Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Hunt sööb enamasti siiski päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 7–8 kg. Peale liha sööb hunt puuvilju, marju, rohtu (et seedimist soodustada) ja muid taimi.

Hunt toitub eeskätt sõralistest, kuid ei ütle ära ka väiksemaist ulukeist, nagu näiteks jänesed, mutid ja linnud. Talvel toitub hunt sõralistest, jänestest ja ka pisemaist kiskjaist. Suvel kütitakse koduloomi ning närilisi, ära ei põlata isegi putukaid ja linnumune. Hundi eelistatud saakloom on metskits. Saartel ja Lõuna-Eestis elavad hundid söövad ka punahirve.

Hunt võib väga harva spetsialiseeruda ka kindlale saakloomale, sealhulgas koerale. Hundid kasutavad koerte küttimiseks erisuguseid kavalusi: peibutavad koeri inimestest eemale ja võtavad neid isegi jahil ajust maha.

Hunt on tugev kiskja ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Hundid peavad enamasti jahti karjas, mõnikord ka üksi. Jaht toimub organiseerunud karjana, kus igaühel on oma ülesanne. Karjana koostööd tehes on neil võimalik püüda ja murda endast mitu korda suuremaid loomi, näiteks põtru. Arvatakse, et põdra murdmiseks peab karjas olema vähemalt kolm hunti.[viide?]

Toitumisala suurus sõltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toiduga metsaaladel on see 100–120 km², avatud maastikel võib aga olla üle tuhande ruutkilomeetri. Hundikarjade ränded võivad ulatuda ka tuhandete kilomeetrite taha. Suvel piisab väiksemast alast. Talvel võib toitumisala oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade paiknemisest ja rännetest.

On välja arvutatud, et hunt sööb aastas keskmiselt 40 metskitse, peale selle kümmekond metssiga.

Hunti kutsutakse metsa sanitariks, sest ta kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust. Sellisena on hunt ka indikaatorliik.

Hunt ründab ka kodu- ja kariloomi, kuna neid saab metsloomadest kergemini kätte.

Inimest ründab üksnes marutaudi põdev hunt.

Paljunemine

Hundid alustavad järglaste saamist teise ja kolmanda eluaasta vahel. Suguküpselt lahkub enamik hunte oma sünnikarjast, et liituda mõne teise karjaga või luua enda kari. Hunt leiab paarilise kogu eluks. Hundikutsikad sünnivad varjulises, lõunapoolsel nõlval kuiva pinnasesse kaevatud urus, pimedate ja kurtidena. Emahundi tiinus kestab 63 päeva. Tavalise pesakonna suurus on enamasti neli kuni kuus hundikutsikat.

Esimesel kolmel nädalal vajavad väiksed pojad söötmist iga nelja kuni kuue tunni järel. Emahunt püsib tavaliselt urus oma poegadega ning teised hundikarja liikmed toovad talle süüa. Hundikutsikad võõrutatakse emapiimast kaheksa nädala vanuselt ning nad hakkavad toituma pooltahkest toidust, mille ema või teised karjaliikmed on enne läbi mälunud. 

Niipea kui kutsikad on hakanud rohkem tahket toitu sööma, viiakse nad mitmele või ühele platsile kokku, kus nad suve jooksul karja käitumist ning etiketti tundma õpivad. Kuue kuni kaheksa kuu vanuselt hakkavad noored hundid koos karjaga rändama ning jahtima.[viide?]

Alamliigid

Võimalikud alamliigid ja nende ligikaudsed levialad Euraasias

Kirjeldatud on ligi 40 hundi alamliiki. Mõni neist on välja surnud, mõne puhul pole kindel, kas on tegemist alamliigiga või mitte, näiteks itaalia hunt (Canis lupus italicus) ja ibeeria hunt (Canis lupus signatus)

Tuntumad alamliigid
Alamliik Illustratsioon Leviala Kirjeldus
Euraasia hunt

(Canis lupus lupus)
Mongoolia hunt

(Canis lupus chanco)
Tiibeti hunt

(Canis lupus filchneri)
India hunt

(Canis lupus pallipes)
Araabia hunt

(Canis lupus arabs)
Stepihunt

(Canis lupus campestris)
Tundrahunt

(Canis lupus albus)
Polaarhunt

(Canis lupus arctos)
Punane hunt

(Canis lupus rufus)
Dingo

(Canis lupus dingo)
Kodukoer

(Canis lupus familiaris)

Loomamuinasjutud ja muistendid

Huntidel on oluline osa eri rahvaste folklooris, sealhulgas Eestis: loomamuinasjuttudes, muistendeis ja legendides. Harilikult kujutatakse muinasjuttudes hunti ahne ja rumalana. Hundi rahvapärased nimetused on muu hulgas susi ja võsavillem.

Euroopa muinasjuttudes on kuri hunt näiteks "Punamütsikese", "Kolme põrsakese" ja "Seitsme kitsetalle" loos.

Rooma valitsejate legendaarne esiisa oli Romulus, kelle koos ta kaksikvenna Remusega kasvatas üles emahunt.

Rudyard Kiplingi "Mowgli" jutustab poisist, kelle hundid üles kasvatasid.

Hundi nime on peetud tabuks, mistõttu vanarahvas on hunti mitmeti nimetanud: kriimsilm, võsavillem, hallivatimees, püha Jüri kutsikas jne. Hundi eestikeelne nimetus ongi laenatud saksa keelest; algupärane omanimetus oli susi (nagu soome keeleski).

Vanasti loodeti huntidest lahti saada sõnumise abil. Selliste luuletustega loodeti hundi vaimu ja koos vaimuga ka keha oma talust eemale ajada:

"Metsa hulli, metsa halli,
metsa ilusada isanda,
metsa karvane kasuka!
Kui sa kuuled minu jääle
ja mu kalli karja jääle,
pista pea põõsa`asse,
nina nirki mätta`asse,
ambad aja roika`asse,
otsi muida oina`aida,
katsu muida karjatseida,
murra muida mullikaida!"

2018. aastal kuulutati hunt Eesti rahvusloomaks.

Rünnakud

Eestis toimus viimane teadaolev inimese surmaga lõppenud rünnak 1873. aastal Iisakus.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Hunt – täiendav info". bio.edu.ee. Vaadatud 22.01.2012.
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. november 2023. Vaadatud 16. novembril 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ "Vilki dzīvo līdzi". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2014. Vaadatud 19. jaanuaril 2014.
  4. ↑ Mežu izciršana vilkiem atvieglo medīšanu, Delfi.lv, 19. jaanuar 2014
  5. ↑ "Suurkiskjate tekitatud kahju on ca 850 000 krooni". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2014. Vaadatud 18. septembril 2013.
  6. ↑ Paks lumi takistas tänavu hundijahti
  7. ↑ Hunte on jäänud kolmandiku võrra vähemaks, EPL, 27. juuni 2013
  8. ↑ Aimar Rakko; Sille Ader (2. märts 2018). "Lõppenud jahihooajal kütiti Eestis 101 hunti". Keskkonnaamet.
  9. ↑ Keskkonnaagentuur (6. juuli 2021). "Ilmus värske ülevaade ulukiasurkondadest ja küttimissoovitustest". Vaadatud 12. jaanuaril 2022.
  10. ↑ "ULUKIASURKONDADE SEISUND JA KÜTTIMISSOOVITUS 2026" (PDF). Keskkonnaagentuur. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18. juuli 2026.
  11. 1 2 3 "Keskkonnaagentuur: Eesti hunt ei ole näljas ega kipu inimese kallale". Keskkonnaagentuur. 9. märts 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2018.
  12. ↑ "Enneolematult julmad hundid murravad koeri". Delfi. Vaadatud 6. jaanuaril 2026.

Kirjandus

Välislingid