Idumealased olid Henriku Liivimaa kroonika järgi 13. sajandi alguses Idumeas elanud rahvas. Idumealasi on mainitud ka paavst Innocentius III 1208. aasta bullas. Henrik kasutab sõna kahes erinevas tähenduses: kohati üldnimetusena kõigi Idumea elanike, rohkem aga spetsiifilisemalt latgalite kõrval Idumeas elanud rahvarühma kohta. Kitsamas tähenduses idumealasi eristatakse reeglina nii latgalitest, keda kroonikas ka lätlasteks nimetatakse, kui liivlastest:
„Pärast seda saadeti ta aga idumealaste juurde, ristides seal õige rohkel arvul nii lätlasi kui idumealasi...“
– HLK, X,15
„Ka idumealased ja lätlased, kes sõtta ei tulnud...“
– HLK, XVI, 5
„... Woldemar [foogt Idumeas], idumealaste ja lätlaste foogt...“
– HLK, XVII, 4
„... süütasid kõik kirikud ümberkaudu, niihästi liivlaste kui idumealaste omad...“
– HLK, XXII, 4
„... laastas rüüstates paljaks lätlaste, idumealaste ja liivlaste maa...“
– HLK, XXII, 4
„... totam omnino Livoniam, Idumeos et Wendos cum media pene parte Lettorum... [kõik liivlased, idumealased ja võndlased koos peaaegu pooltega lätlastest]“
–
Samas leidub kroonikas ka lõik, kus idumealasi justkui liivlasteks peetakse:
„Seejärel läkitab piiskop, rõõmustades liivlaste pööramise ja ristimise üle, preestrid kõigi juurde, niihästi Turaidasse kui Methsepolesse ja Ydumeasse ja Väina äärde...“
– HLK, XI, 2
Toetudes arheoloogia ja läti dialektoloogia andmetele on üldiselt siiski arvatud, et idumealased olid kas liivlased või liivlastele lähedane läänemeresoome hõim.. Samas piirkonna ajalooliste kohanimede etümoloogia viitab, et kunagine idumealaste keel võis olla sarnasem pigem lõunaeesti keele kui 19. sajandi Salatsi liivlaste keelega.