Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik

Rootsi kuningriigis

Rootsi kuningriigi põhiterritooriumi Soomemaa Viiburi piiskopkonna aladelt tegutses luteriusu leviku soodustamisega Viiburi piiskop. Rootsi riik asutas ka Rootsi riigikiriku, luteriusu kogudusi ja kirikuid Ingeris (vt Ingerimaa kihelkonnad). Ingeri Kiriku ajalugu algab aastal 1611, kui Ingerimaal Lempaalas, Rootsi Ingeri asutati esimene luterlik kogudus. 1618. aastal määrati Viiburi linna ja Karjala ning Ingerimaa piiskopiks Olaus Erici Elimæus (surn. 1629). Kuningas Gustav II Adolf otsustas 1623. aasta kevadel kuningliku määrusega, et Ingerimaa jagatakse kihelkondadeks ehk kogudusteks, kuhu ehitatakse kirikuid ja pastoraadid ning määratakse nende teenistustele luterlikud preestrid. Luterlikud kihelkonnad moodustati kihelkondadeks jagamise alusel, kuid selliselt, et liiga suureks osutunud kihelkonnad jagati kaheks. 1630. aastal oli kogu Ingerimaal vaid 8 luterlikku kirikut ja 6 luterlikku preestrit (Koporje ja Nöteborgi läänis), vene ortodoksikirikuid oli 48 ja neis kokku 17 preestrit.

 Pikemalt artiklites Rootsi Ingeri, Ingerimaa kubermang ja Ingerimaa piiskopkond

Rootsi riigikiriku Liivimaa superintendent Hermann Samsoni eestvõttel loodi Liivimaa kindralkubermangus 1636. aastal kuus praostkonda: Eesti aladel Narva praostkond, Pärnu praostkond ja Tartu praostkond ning kolm praostkonda Põhja-Läti aladel. Narva praostkonda kuulusid Virumaa ja Ingerimaa kubermangu Narva, Ivangorodi lään, Jama lään, Koporje lään, Nöteborgi lään. 1639. aastal kindralkuberneri korraldusega jagati Ingerimaa kaheks praostkonnaks: Ivangorodi praostkond, mis koosnes Ivangorodi, Jama ja Koporje läänidest ning Nyeni praostkond, mis koosnes Rootsi Ingerimaa kubermangu keskusest Nyeni linnast ja kogu Nöteborgi läänist.

1641. aastal moodustati Narva ja Ingerimaa piiskopkond (rootsi k. Ingermanlands stift) keskusega Narvas ja Rootsi Ingerimaa kubermangu kirikuelu keskus oli Narva, kus resideeris Narva, Ingeri ja Alutaguse alade Narva ja Ingerimaa superintendent Heinrich Stahl, 1646. aastal moodustati ka Narva linnakonsistoorium luteri kirikute (Narva Rootsi Kuninglik Toomkirik, Narva Jeruusalemma Johannese kirik, Narva Rootsi-Soome Mihkli kirik jt.) Narva linnakogudustega.

Narvas tegutsenud Ingerimaa konsistooriumi esimees oli Narva ja Ingerimaa superintendent ja konsistooriumi liikmed olid tavaliselt piiskopkonna koguduste pastorid. Koguduste järelevalve tõhusamaks muutmiseks pidid 8-9 kogudust moodustama praostkonna praosti juhtimisel, kelle superintendent määras praostkonnas olevate pastorite hulgast. Praostkondade piirid ja arv sõltusid sellest, kui palju oli piiskopkonnas igal konkreetsel ajahetkel praostiks sobivaid pastoreid. 1643. aastal oli Ingerimaal juba neli praosti, 1693. aastal oli Ingeri superintentatuuris tolleaegselt viis praosti: Koporje maakonna Gubanitsõ kirikuhärra, Nöteborgi maakonna Duderhofi ja Nyeni kirikuhärrad, Jama maakonna Moloskovitsõ kirikuhärra ning Narva soome-eesti koguduse kirikuhärra.

Venemaa keisririigis

Põhjasõja ja Lõuna-Soome okupeerimise järel liideti Ingeri alad Venemaa keisririigiga, Ingerimaa ja järgnevalt Peterburi kubermangu Ingerimaa ja Schlüsselburgi piirkonna kogudused olid Liivimaa ja Eestimaa Asjade Justiitskolleegiumi haldusalas.

1832. aastal võeti Venemaa keisri Uus evangeelse luteri kiriku seadus, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks ning millega Peterburis asutati Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium, millele allutati kõik Läänemere kubermangude, Soome ja Venemaa luterlikud konsistooriumid ja kogudused. Ingeri alade luteriusutunnistusega kirikukihelkonnad allutati Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku VELK Peterburi konsistooriumiringkonnale: Põhja-Ingerimaa ehk Schlüsselburgi praostkonda, Ida-Ingerimaa praostkonda ja Lääne-Ingerimaa praostkonda.

NSV Liidus

NSV Liidu poliitiliste repressioonide käigus, aastatel 1936 ja 1937, likvideeriti Ingerimaal soomekeelsed koolid, väljaanded, raadiosaated ja Ingeri luteriusu kirikud.

Venemaal

1939–1940 aastate Talvesõja ja 1941–1944. aastate Jätkusõja tulemusel NSV Liidule läinud Soome Karjala kannase ja Viiburi lääni alade tegutsevad luteriusu kogudused kuuluvad Ingeri Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse.