Ithaka (kreeka keeles Ιθάκη (Itháki) või Θιάκι (Thiáki), vanakreeka keeles Ἰθάκη (Ithake)) on saar Kreekas Joonia saarestikus Lefkáda saarest lõunas ja Kefaloniá saarest kirdes. Viimasest on ta eraldatud umbes 4 km laiuse Ithaka väinaga.
Saare nime on seostatud Ithakosega, keda mütoloogias peetakse saare esimeseks elanikuks. Ta oli Pterelaose poeg ning Polyktori ja Neritose vend või teise pärimuse järgi Poseidoni ja Amphimele poeg. Nime seostakse ka sõnadega ἰθύς (ithys) 'sirge' (kui nimi tuleb sellest juurest, on saar nime saanud pikliku kuju järgi) ja ἰθή (ithē) 'rõõmsameelne'.
Ithaka on pikliku kujuga saar, mille pindala on 96,7 km² ja rahvaarv 2021. aasta Kreeka rahvaloenduse andmetel 2862 (2011. aasta Kreeka rahvaloenduse andmetel 3231, 2001. aasta Kreeka rahvaloenduse andmetel 3212). Joonia saarte seas on Ithaka pindalalt kuues, seitsme peamise Joonia saare seas on Ithakast väiksem ainult Paxoí. Ithaka koosneb kahest lubjakivimassiivist, mida ühendab kõver umbes 620 m laiuse Aetósi maakitsus, mis on ida poole avaneva Mólose lahe tipus. Laht eraldab saare lõuna- ja põhjaosa. Rannajoone kogupikkus on 101 km.
Ithaka idarannik on tugevalt liigestatud, seal on palju lahtesid ja neemi. Saare põhjapoolseim punkt on Mélissa neem, lõunapoolseim Ágios Andréase neem. Nende vahele jäävad Fríkese abajas, Mavronási neem, Ágios Elíase neem, Mólose laht, Schoínose neem ja veel mitu neeme. Seal on palju lahtesid, mis meeldivad eelkõige purjetajatele. Saarel asuvad mäetipud Niríto Oros ehk Níritose mägi ehk Neritose mägi (tippudega 809 m ja 806 m) ja Merovígli (669 m). Saarel on erakordselt kauneid randu, näiteks Gidáki rand.
Saar on väga roheline.
Suuri purustusi põhjustas saarel 1953. aasta Kefaloniá ja Zákynthose maavärin. Saar ehitati uuesti üles.
Saar kuulub Joonia saarte piirkonda Ithaka piirkonnaüksusesse Ithaka valda. Kuni 2011. aastani moodustas Ithaka koos mitme väiksema saarega Ithaka eparhia, mis kuulus Kefallinía maakonda. Alates 2011. aastast, Kallikratese programmi rakendamisega, moodustab see eraldi piirkonnaüksuse. Vastavalt programmi artikli 1 § 2.25.B sätetele Ithaka valla osas muudatusi ei tehtud. Enne Kapodistriase programmi (1997/1999) olid Ithaka valla asemel Vathý kommuun, Anogí kommuun, Exogí kommuun, Kióni kommuun, Lefkí kommuun, Perachóri kommuun, Platrithiási kommuun ja Stavrósi kommuun.
Ithaka piirkonnaüksus saadab Joonia saarte piirkonna nõukogusse ühe saadiku 14-st.
Saarel on tänapäeval umbes 3000 elanikku. Kui Heinrich Schliemann 1868. aastal saart külastas, oli seal veel umbes 12 000 elanikku. Aja jooksul on paljud elanikud välja rännanud, peamiselt Austraaliasse, Ameerika Ühendriikidesse ja Lõuna-Aafrika Vabariiki.
Saare keskasula ja tähtsaim sadam on Vathý ehk Itháki. Vathý on maaliline linn, mis paikneb saare lõunaosas hästi kaitstud kitsa sügava hobuserauakujulise Vathý lahe tipus. Laht on omapärane sadam, mis ümbritseb Lazaréto väikesaart, kus asub 1668. aastal ehitatud Issandamuutmise kabel. Sadama sissepääsu valvab Loútsa künkal kindlustus, mille rajasid 1807. aastal prantslased. Suvise kõrghooaja kuudel rahvaarv enam kui kahekordistub.
Saarele on iseloomulikud viljatud mullad ja veepuudus, mis takistavad põllumajanduse arengut. Et haritavat maad on vähe, peab Ithaka teravilja sisse vedama, kuid saarel toodetakse mõningal määral oliiviõli, veini ja korinte. Saare majandus tugineb peamiselt turismile ja merendusele.
Ithakal on igapäevane parvlaevсaühendus Kefaloniá saare, Lefkáda saarega, Pátra linna ja Astakósi linnaga. Saarel on kaks sadamat – Vathý ja Aetós ehk Píso Aetós (saare lõunaosa läänerannikul). Mõlemal on Kefaloniá saare sadama Sámi kaudu ühendus Pátraga. Píso Aetósil on ühendus ka Fiskárdoga Kefaloniá saarel, Vasilikíga Lefkáda saarel ja Astakósiga Akarnaanias. Laevaühendus on ka Fríkesest (saare põhjaosas) Fiskárdoga ning Vasilikí ja Nydríga Lefkáda saarel. Suvel saab Ithakale laevaga ka Kyllínist (Peloponnesoselt Elisest).
Ithakalt on leitud inimtegevuse jälgi juba nooremast paleoliitikumist ja mesoliitikumist. Püsivam neoliitikumiaegne asustus on teada hiljemalt 5.–4. aastatuhandest eKr. Exogí idapoolsetel jalamil paikneva Homerose kooli (Σχολή Ομήρου) leiukoha vanimad inimtegevuse jäljed pärinevad hilisneoliitikumist, 5. ja 4. aastatuhande vahetusest eKr. Sealt on leitud mitukümmend tulekivist tööriista ja mitusada keraamikakildu.
Mükeene ajajärgul (umbes 1600–1100 eKr) kujunes Ithaka kultuuriline areng märkimisväärseks. Saarel on sellest ja sellele järgnenud protogeomeetrilisest perioodist rohkesti arheoloogilisi jälgi. See leidude rohkus on Ithaka eripära Joonia saarte seas. 1930ndatel uurimisasutuse British School at Athens korraldatud kaevamistel avastati Pilikátas varajase Hellase perioodi asula jäänused, sealhulgas kindlustusmüür, hoonete jäänused ja keraamikat. Leiud annavad tunnistust asustusest hiljemalt alates 3. aastatuhandest eKr ja selle jätkumisest ka Mükeene ajajärgul. Arheoloogid on pidanud Pilikátat üheks võimalikuks Homerose Odysseuse palee asukohaks. Mükeene ajajärgu leiud näitavad, et saar oli sel ajal osa Egeuse mere piirkonna laiemast kultuuriruumist, kuid ainult arheoloogiliste põhjal ei ole võimalik Ithakat samastada Homerose eepostes kirjeldatud saarega.
Uurimisasutuse British School at Athens väljakaevamised Pólises (Pólise koopas ehk Loízose koopas saare loodeosas Pólise lahe ääres Stavrósi lähedal), Aetósis ja mujal on kinnitanud Ithaka asustust Mükeene ajajärgul, kuid midagi ei ole võimalik kindlalt samastada Homerose kirjeldatud paikadega. Samadel väljakaevamistel avastati Aetósis ka umbes 800. aastast eKr pärineva Korintose koloonia jälgi.
Pärast Mükeene ajajärgu lõppu kaotas saar varasema mõjuvõimu. Kuningriigi keskus viidi üle suurele naabersaarele Kefaloniále. Vana-Kreeka perioodil (800–180 eKr) oli saar endiselt asustatud, eriti selle lõunaosa, ja Aetósi piirkonda rajati Alalkomenai linn. Samal ajal oli saarel polisena iseseisev haldus ja seal vermiti münte, millel oli Ithaka nimi ja Odysseuse kujutis. Ithaka oli jätkuvalt asustatud ka hellenismiajal ja Rooma ajal, kuid valitsejad ja elanikud vahetusid pidevalt. Hiljem hakkas rahvastik piraatide rüüsteretkede tõttu vähenema.
Odysseusega seotud suulised pärimused kujutavad Ithakat suure riigi keskusena Joonia merel ja ithakalasi silmapaistvate meresõitjatena. Homerose eeposed "Ilias" ja "Odüsseia" sisaldavad Ithaka kohta rohkesti andmeid, mida on seostatud Mükeene ajajärgu ühiskonna ja kultuuriga. Eeposed kujunesid suulise pärimuse põhjal ja said kirjaliku kuju tõenäoliselt 8. sajandil eKr. Müütilist kangelast Odysseust kujutatakse Ithaka kuningana. Eepostes on kirjeldusi elanike eluviisist ja tavadest, kuid nende põhjal ei saa otseselt järeldada, et kirjeldatud sündmused või tegelased kuulusid ajaloolisse Mükeene ajajärku.
Ithaka on Homerose eepostes Odysseuse kodusaare nimi. See, kas Homerose Ithaka vastab tänapäevasele Ithaka saarele, mida vähemalt alates 5. sajandist eKr on antiikallikates nimetatud Ithakaks, on teadlaste seas vaieldav küsimus. Küsimuses tuleb eristada kahte aspekti. Esiteks, kas nimi Ithaka on antiikajast tänapäevani tähistanud sama saart. Selle kasuks räägivad muu hulgas tänapäeva Ithakalt leitud antiikaegsed mündid, millel on pealdis "ΙΘΑΚΩΝ" ja Odysseuse kujutis. Teiseks, kas Homerose eepostes esitatud Ithaka topograafiline kirjeldus vastab tänapäeva saarele. Mitmed kirjeldused, näiteks saare nimetamine madalaks ning selle paiknemine teiste saarte ja mandri suhtes, ei sobi tänapäeva Ithaka geograafiaga. Seda on seletatud näiteks poeedi ebatäpse topograafiakirjeldusega, poeetilise vabadusega või võimalusega, et suuline pärimus ühendas eri saarte tunnuseid. Sellele vaatamata samastab asjatundjate üldine arvamus tänapäeva Ithaka Homerose Ithakaga.
Homerose Ithaka topograafilise samastamise küsimus ei ole siiski lahendatud. "Odüsseia" näib sisaldavat mitmeid tänapäeva Ithakaga sobivaid topograafilisi üksikasju. Homerose "Arethusa allikaks" on peetud saare kagutipu jalamil merekalju all voolavat veerohket allikat. Tänapäeva Ithaka paikadega on püütud samastada Homerose eepostes mainitud Neritoni ja Neioni mäge, Phorkyse sadamat, Odysseuse linna ja paleed ning najaadide koobast. Mõned uurijad paigutavad Homerose linna saare looderannikul asuva abaja äärde, teised aga Aetósi maakitsusele.
Heinrich Schliemann uskus, et leidis Aetósi mäelt Odysseuse palee, sest osa Homerose kohakirjeldusi näib sobivat sealse maastikuga ja mäetipp on kindlustatud ulatusliku kükloopilise müüriga, mis viitab Mükeene ajajärgu asulale. Schliemanni järeldused on siiski vaidlustatud ja muistse palee võimaliku asukohana on välja pakutud ka teisi kohti.
Ükski tõlgendus ei võimalda siiski täielikult sobitada "Odüsseia" kirjeldusi tänapäevase topograafiaga. On oletatud, et Homerose Ithakat tuleks samastada Lefkáda saarega ja et nimi võis sinna kanduda elanike rände tõttu. Wilhelm Dörpfeld väitis 1905. aastal, et Homerose Ithaka oli Lefkáda saar, sest tema hinnangul sobivad Homerose topograafilised ja geograafilised kirjeldused paremini Lefkáda saarega. Ta juhtis muu hulgas tähelepanu sellele, et Asterise saart, kus kosilased varitsesid, saaks tänapäevase Ithaka korral samastada ainult väikese Daskaleió saarega. Dörpfeld aga samastas Asterise suurema Arkoúdi saarega Lefkáda saare lõunarannikul, millel on kaks looduslikku sadamat ja millet avaneb hea vaade merele.
Dörpfeld viitas ka kohtadele "Odüsseias", kus Telemachos küsib Ithakale saabunud külalistelt: "Mis laev sind siia tõi? Kuidas meremehed su Ithakale tõid? Kes nad ütlesid end olevat? Sest jalgsi ei ole sa siia ometi tulnud." Dörpfeld ei pidanud võimalikuks, et viimane lause oleks mõeldud naljana, sest niisugune nali oleks tema arvates selles stseenis kohatu. Kui Homerose Ithaka oleks olnud tänapäevane Ithaka, ei oleks küsimus jalgsi saabumise kohta tema arvates mõistetav. Lefkáda oli aga kuni 7. sajandi keskpaigani eKr mandrist eraldatud ainult madala väinaga, enne kui korintlased rajasid sinna laevatatava kanali. Vaesemad inimesed võisid seetõttu Lefkáda saarele pääseda jalgsi või lihtsate parvedega, jõukamad aga saabusid laevaga.
Dörpfeldi seisukoht ei leidnud siiski laialdast toetust. Kuigi ta avastas Mükeene ajajärgu haudu ja asulajäänuseid, ei leidnud ta oletatava palee jälgi.
Briti ettevõtja ja harrastusajaloolane Robert Bittlestone paigutas Homerose Ithaka naabersaare Kefaloniá läänerannikul asuvale Palikí poolsaarele (Παλική), sest tema arvates ei sobi järgmine Odysseuse kirjeldus hästi kokku tänapäevase Ithaka geograafiaga: "Ma elan kaugele paistval Ithakal. Seal kõrgub Neritoni mägi, metsaga kaetud ja silmapaistev. Selle lähedal paikneb palju saari üksteise ligi: Dulichion, Same ja metsane Zakynthos. Ithaka ise asub madalana kõige kaugemal lääne pool meres, teised jäävad eemale ida ja päikesetõusu poole. Karm on see maa, kuid kasvatab häid mehi." Homerose kirjelduses paikneb Ithaka kõige läänepoolsemana ja ülejäänud saared jäävad sellest ida poole, mis on olnud üks peamisi argumente tänapäevase Ithaka samastamise vastu Homerose Ithakaga.
Palikí ei ole tänapäeval iseseisev saar, vaid Kefaloniá saare osa. On siiski oletatud, et arhailisel ajastul oli see saare ülejäänud osast eraldatud. Kui see nii oli, vastaks Palikí mõne uurija arvates Homerose kirjeldusele paremini. Sarnase idee oli juba 1903. aastal esitanud G. Voltérras, kelle hinnangul võis nn Straboni kanal kunagi paikneda Palikí ja Kefaloniá vahel. Seda teooriat on 2005. aastal ilmunud raamatus "Odysseus Unbound: The Search for Homer's Ithaca" põhjalikult käsitlenud Robert Bittlestone koos filoloog James Diggle'i ja geoloog John Underhilliga. Underhill uuris Palikí poolsaare ja Kefaloniá saare ülejäänud osa vahelisi kivimikihte ning leidis, et piirkonnas puuduvad tugevad aluskivimid ja seal leidub peamiselt setteid ja rusukivimeid, mis tema hinnangul võisid kahe maaosa vahele kuhjuda maavärinate põhjustatud varingute tagajärjel. Raamat sai mõned soodsad arvustused — klassikaline filoloog Mary Beard pidas teooriat "väga tõenäoliseks" ja ajaloolane Peter Green "peaaegu kindlasti õigeks". Siiski ei ole see teooria akadeemilistes ringkondades laialdast toetust leidnud. Kriitikud on osutanud puudustele nii geoloogia, arheoloogia, filoloogia kui ka Homerose ajaloolise analüüsi vaatekohast. Filoloog Christina Haywood märkis oma arvustuses, et raamatus on vajaka Homerose keele põhjalikust tundmisest ja arheoloogilistest tõenditest, ning leidis, et Bittlestone laskis end teooriast liigselt kaasa haarata. Mary Beard ise, kuigi pidas küll usutavaks, et Palikí oli Mükeene ajajärgul eraldi saar, kuid nimetas raamatu lõppu, kus Homerose mainitud paigad täpselt lokaliseeritakse, fantaasiasse laskumisteks.
Briti amatöörarheoloogide ja teadlaste algatatud geoloogiline puurimisprojekt Palikí ja Kefaloniá vahelise võimaliku kunagise väina uurimiseks käivitati 2007. aastal koostöös ettevõttega Fugro Group ja Kreeka Geoloogiaseltsiga. Tulemused kinnitasid Underhilli arvamust, et Palikí oli eraldi saar.
Ka ajaloolane Heinz Warnecke leidis 2008. aastal, et Homerose Ithaka oli tegelikult Kefalloniá. Tema hinnangul sobib Homerose kirjeldus, mille järgi Ithaka on Odysseuse valitsetud saartest kõige läänepoolsem, Kefalloniága märksa paremini kui tänapäevase Ithakaga.
Ithaka põhjaosas Exogí lähedal asuval niinimetatud "Homerose kooli" leiukohas Ágios Athanásiose lähedal on väljakaevamisi tehtud alates 19. sajandi algusest (William Gell). Schliemann tegi seal prooviuuringuid 1860ndatel. Ioannína Ülikooli väljakaevamiste käigus aastatel 1994–2011 Thanásis Papadópoulose ja tema abikaasa Lítsa Kontórli-Papadopoúlou juhtimisel avastati leiukohas kolmekorruselise hoone jäänused, kaljusse raiutud trepid ja kaev. 2025. aastal avaldas Kreeka kultuuriministeerium nende kaevamiste leidude uurimise ja dokumenteerimise põhjal uusi tulemusi, mida esitles Ioánnina Ülikooli uurimisprogramm Giánnos G. Lólose juhtimisel olulise panusega arheoloog Christína Marampéalt. Leiukoha vanimad selgelt tuvastatud kihid dateeritakse hilisesse neoliitikumi (5. ja 4. aastatuhande vahetus eKr), Mükeene ajastust pärineb umbes 30 eri anumast pärinevaid katkeid 14. sajandi lõpust ja 13. sajandist eKr. Papadópoulos on pidanud seda kompleksi Mükeene ajajärgu palee jäänusteks ja seostanud seda Homerose kirjeldatud Odysseuse paleega. Leiukoha hilisema ajaloo seisukohalt on eriti olulised hellenistliku ja varajase Rooma ajajärgu leiud. Tuhandete katusekivide hulgast on tuvastatud 14 templiga katusekivi, millel on kreeka- ja ladinakeelsed pealdised. Nende seas on kaks uut Odysseuse nime sisaldavat teksti: ühel katusekivil on nimi ΟΔΥΣΣΕΟΣ (omastavas) ja teisel tõenäoliselt daativis ΟΔΥΣΣΕΙ. Need leiud lisanduvad varem teada olnud sissekirjutusele ΕΥΧΗΝ ΟΔΥΣΣΕΙ ('palvet Odysseusele'), mis on leitud Loízose koopast Polise lahe ääres 1904. aastal Wilhelm Vollgraffi väljakaevamistel ja on samuti seotud Odysseuse kultusega. Nende ja varasemate leidude põhjal samastas Kreeka kultuuriministeerium leiukoha hellenistliku monumentaalkompleksi Odysseioniga (Οδύσσειον), Odysseusele pühendatud kultusepaigaga (herooniga). Odysseionit ja sellega seotud mänge odüsseiasid (Οδύσσεια) mainitakse umbes 207. aastast eKr pärinevas Ithaka rahvakoosoleku määruses, mis leiti Väike-Aasiast Magnesiast. Leiukoha õitseaeg jäi hellenistlikku ja varajasse Rooma perioodi (kuni umbes 1.–2. sajandini pKr); leiti üle 100 mündi ning arvukalt votiive, mis viitavad rohkele palverändurite voolule sellesse kohta. Uued leiud annavad seega otseseid arheoloogilisi ja epigraafilisi tõendeid selle kohta, et hellenismiajal ja varajasel Rooma ajal Odysseust Ithakal austati.
Teine oluline arheoloogiline leiukoht on saare põhjaosas Stavrósi lähedal asuv Pólise koobas ehk Loízose koobas. Juba Heinrich Schliemann samastas selle koopaga, mida Odysseus olevat pärast tagasipöördumist külastanud. Ka Briti arheoloog Sylvia Benton tõlgendas 1930ndatel seal tehtud leide võimaliku viitena Odysseusega seotud pärimusele. Tänapäeval on aga teada, et koopas asunud kultuspaik oli kasutusel paljude sajandite vältel alates varajasest Hellase perioodist kuni Rooma ajani. Leiud ei anna otseseid tõendeid Odysseuse võimaliku elukeskkonna kohta. Arvukad votiivid viitavad sellele, et Pólise koopas austati eelkõige nümfe.
Kefaloniá ja Zákynthose pfaltskrahvkond oli 12. sajandi lõpul Sitsiilia normannide kuningriigi võimu all kujunenud feodaalne valdus, mille koosseisu kuulusid Kefaloniá, Zákynthos ja Ithaka. Pfaltskrahvi tiitli sai Margarito ehk Margaritone 1185. aastal Sitsiilia kuningalt Guglielmo II-lt. Samal aastal vallutas Margarito juhitud normannide laevastik Bütsantsilt Joonia saared.
1194. aastal vallutas Heinrich VI Sitsiilia normannide kuningriigi. Margarito, kes oli jäänud truuks kuningas Tancredile, võeti pärast Palermo alistumist 1194. aasta novembris vangi ja viidi Saksamaale; 1197. aastal laskis Heinrich VI ta pimestada ja kastreerida. Pärast Margarito valitsemise lõppu valduse poliitiline ástaatus muutus. Hilisemates allikates kasutati saarte valitsejate kohta siiski edasi Kefalloniá pfaltskrahvi tiitlit ja pfaltskrahvkonna nimetus jäi kasutusele.
Järgmine oluline valitseja oli Maio, keda varasemas historiograafias tunti nimedega Maio I Orsini või Matteo I Orsini. Teda peeti Margarito väimeheks ja Orsini suguvõsa liikmeks. Uuemad uurimused, eelkõige Andreas Kiesewetteri omad, on need seosed kahtluse alla seadnud. Kiesewetteri käsitluse kohaselt pärines Maio tõenäoliselt Monopolist Apuulias ning puuduvad kindlad tõendid tema suguluse kohta Margaritoga ja Orsini perekonnanime kasutamise kohta tema eluajal.
Kiesewetteri hinnangul kujunes Maio saarte valitsejaks umbes 1206. aasta paiku, neljanda ristisõja ja Bütsantsi riigi poliitilise lagunemise järel. See ei olnud Margarito valduse pärimine, vaid Maio enda võimu kehtestamine saartel. Pärast Ladina Konstantinoopoli keisririigi kujunemist püüdis Maio oma võimu erinevate ülemvõimude tunnustamise kaudu legitimeerida ja kindlustada.
Kui 1204. aastal jagati Bütsantsi keisririigi valdusi, määrati Joonia saared Veneetsia mõjusfääri ning Veneetsia hõivas 1205. aastal Korfu. Maio allutas end 1207. aastal Püha Tooli ehk paavst Innocentius III ülemvõimule. 1209. aasta väide Maio Veneetsiale allumisest pärineb hilistest, 14.–15. sajandi Veneetsia kroonikatest ning selle usaldusväärsust on kahtluse alla seatud. Kiesewetter on märkinud, et Veneetsia kaotas 1210. aastal Korfu ning Maio Veneetsiaga sõlmitud suhte kohta puuduvad kindlad tõendid; tõenäolisemalt allutas ta end sel ajal Ladina Konstantinoopoli keisririigi ülemvõimule.
Pärast Ladina keisri Henri surma 1216. aastal otsis Maio taas paavsti kaitset ning hakkas samal ajal lähenema Epeirose despootkonna valitsejale Theodoros I Komnenos Dukasele. Suhted kindlustati 1227. aastal Maio abieluga Theodorose õe Annaga. Pärast Theodorose lüüasaamist 1230. aastal Klokotnitsa lahingus muutus Epeirose mõju piirkonnas oluliselt nõrgemaks. 1236. aastal tunnistas Maio Ahhaia vürstiriigi valitseja Geoffroi II Villehardouini ülemvõimu ning Kefaloniá, Zákynthose ja Ithaka valitsejast sai Ahhaia vürstiriigi vasall.
Pfaltskrahvkonna valitsejad alates Maiost olid:
Tocco suguvõsa kasutas Joonia saari oma võimubaasina Mandri-Kreekas ja laiendas oma valdusi. 1411. aastal vallutas Carlo I Tocco Epeirose despootkonna. Osmanite riigi edasitung läände vähendas järk-järgult Toccode valdusi ning Osmanid vallutasid suurema osa Epeirose aladest, sundides Toccosid oma võimu saartele koondama.
14. sajandil andsid Toccod Galátise suguvõsale eesõigusi ja maavaldusi Ithakal. Galátised moodustasid sel perioodil Ithaka kohaliku aristokraatia.
Ithaka oli kultuuriliselt tihedalt seotud naabersaare Kefaloniága. Keskajal ja enne Veneetsia võimu algust kasutati saare kohta muu hulgas itaaliakeelset nime Piccola Cephallonia 'Väike Kefaloniá' ja nime Anticephallonia.
Toccode võim pfaltskrahvkonna üle lõppes 1479. aastal, kui pärast Esimese Osmanite-Veneetsia sõja lõpetanud Konstantinoopoli lepingu (25. jaanuar 1479) sõlmimist vallutasid Osmanite riigi väed sama aasta suvel viimase Kefaloniá-Zákynthose pfaltskrahvi ja Epeirose despoodi Leonardo III Tocco nõrkust ja Veneetsia vabariigi tahtmatust sekkuda ära kasutades Lefkáda, Kefaloniá ja Ithaka saare. Leonardo sisuliselt loobus 1479. aastal oma valdustest ilma relvastatud vastupanuta.
Ioánnina oli olnud Osmanite riigi käes alates 1430. aastast, mil see Carlo II Tocco valitsemisajal langes. Sellest ajast peale valitses linna Osmanite riigi poolt määratud kuberner (sancakbeyi 'sandžaki bei'), kellele Leonardo III Tocco pidi tasuma iga-aastast andamit oma allesjäänud valduste (peamiselt Vónitsa) eest, nii et Tocco oli formaalselt Osmanite riigi vasall. See andis Osmanite riigile casus belli Leonardo valduste Vónitsa, Kefaloniá, Lefkáda ja Zákynthose vallutamiseks, mis toimuski 1479. aasta suvel Gedik Ahmet Paşa juhtimisel. Kunagisest Epeirose despootkonnast, mille Carlo I Tocco oli 1411. aastal vallutanud, oli 1479. aastaks Toccode kätte jäänud ainult Vónitsa kindlus (Árta oli kaotsi läinud juba 1449, Angelókastro 1460). Nii ei olnud Toccodel enda kaitsmiseks enam sõjalist jõudu ega liitlasi. Selle asemel et end kaitsta, põgenes Leonardo koos naise, kolme poja ja varandusega Tarantosse ning seejärel Napolisse, jättes oma valdused sisuliselt kaitseta. Veneetsia ei sekkunud. Et Tocco ei olnud Veneetsia formaalne liitlane ega osa Konstantinoopoli lepingust, ei olnud veneetslastel kohustust ega ka erilist huvi teda kaitsta. Pealegi oli Leonardo 1477. aastal Napoli kuninga Ferdinando I sugulase Francesca Marzanoga abielludes veneetslasi juba ärritanud, sest need kartsid Napoli mõju kasvu Joonia saartel. Ainult Korfu jäi veneetslaste kätte, sest Veneetsia hoidis oma värske rahulepingu tõttu Osmanite riigiga neutraalsust ega sekkunud. Kõik neli saart — Zákynthos, Kefaloniá, Ithaka ja Lefkáda — läksid 1479. aastal Osmanite riigi kontrolli alla. Nii said Osmanite riigi väed Gedik Ahmet Paşa juhtimisel 1479. aasta augustis vallutada Vónitsa, Lefkáda, Kefaloniá ja Zákynthose (ja Ithaka) praktiliselt vastupanuta. Tocco kohalikud ametnikud tapeti, Kefaloniá Ágios Geórgiose kindlus põletati.
Enamik Ithaka elanikke põgenes hirmu tõttu laevadel, ülejäänud varjusid mägedesse. Zákynthos jäi Osmanite riigi võimu alla lühemaks ajaks kui teised: 1484. aastal sai Veneetsia diplomaatilise kokkuleppega saare enda valdusesse. Veneetsia läbirääkija oli Veneetsia sekretär Giovanni Dario, kes oli ka sõlminud 1479. aastal Konstantinoopoli rahulepingu. Kefaloniá ja Ithaka jäid osmanite kätte kauemaks. Ajavahemikul 1484–1499 oli suurem osa Ithakast endiselt Osmanite riigi kontrolli all.
Kui puhkes Teine Osmanite-Veneetsia sõda (1499–1503), oli Veneetsia väga huvitatud Joonia saarte enda valdusse saamisest. Alates 1500. aastast saavutas ta nende üle kontrolli. Osmanite riigi ja Veneetsia vabariigi vahel 20. mail 1503 sõlmitud rahulepinguga läksid Kefaloniá, Zákynthos ja Ithaka Veneetsia vabariigi valdusse, Lefkáda aga jäi Osmanite riigi võimu alla. Ithaka jäi Veneetsia kontrolli alla kuni Veneetsia vabariigi langemiseni 1797. aastal. Pärast korsaaride rüüstamisi oli Ithaki 1504. aastal peaaegu asustamata. Veneetsia senat otsustas saare taasasustada, pakkudes sinna elama asuvatele inimestele maksuvabastust. Elanikke toodi naabersaartelt ja Kreeka mandriosast. Mõni kuu varem olid Veneetsia võimud saarelt leidnud Galátise aristokraatliku suguvõsa liikmeid, kes olid sõltumatult Veneetsia senati korraldusest otsustanud saarele tagasi pöörduda ja väitsid, et saar kuulub neile "pärimisõiguse alusel".
Saarel toimus siiski rahvastiku taastumine Chandákase langemisele eelnenud ja järgnenud ajavahemikul, kui sinna saabus arvukalt elanikke Kreetalt, samuti aristokraatlik Karaviási suguvõsa, mis oli muistse Kallérgise suguvõsa haru. See suguvõsa ja selle kaaskondlased asusid elama saare asulatesse, said Veneetsia senatilt feoode ja tegelesid väga tulusa merekaubanduse ning ka Osmanite riigi vastase piraatlusega. William Martin Leake'i sõnul ol 18. sajandil olid Karaviásid, Petalásid ja Dendriniásid saare kolm mõjukamat suguvõsa, kusjuures Karaviásid kontrollisid saare kõige tulusamat piirkonda.
Pärast Veneetsia vabariigi likvideerimist läksid saared Prantsusmaa Esimese Vabariigi võimu alla (1797–1798) ning neist sai koos Kefaloniá, Lefkáda ja osa mandriosaga Ithaka departemangu osa. Departemangu halduskeskus oli Argostóli. Zákynthos aga moodustas koos Kýthira, Antikýthira ja Strofádese saartega eraldi Egeuse mere departemangu, mille halduskeskus oli Zákynthose linnas. Saare elanikkond võttis prantslased soojalt vastu ja võttis omaks nende uued revolutsioonilised ideed. Prantslased võtsid üle haldus- ja kohtusüsteemi, kuid ithakalased hakkasid peagi pahaks panema kõrget maksukoormust.
1798. aastal vallutasid saare Venemaa ja Osmanite riigi ühendatud jõud. 1800. aasta Konstantinoopoli lepinguga kujunes formaalselt välja Seitsme Saare Vabariik, mille keskus oli Korfu ja mis kestis kuni 1807. aastani. Riik oli formaalselt Osmanite riigi suveräänsuse all, kuid tegelikult oli võim peamiselt venelaste käes. Sel ajal arenes saare laevandus jõudsalt ja Ithaka laevad vedasid kaupu Mustalt merelt.
Tilsiti rahuga läksid Joonia saared 1807. aastal taas prantslaste kätte. Ka teine Prantsuse ülemvõimu periood jäi lühikeseks. Prantslased ehitasid 1807. aastal Vathý sadama sissepääsu juurde Loútsa künkale kindluse, et kaitsta saart brittide vastu. Suurbritannia, kes oli sõjas Napoleon I-ga, alustas 1809. aastal Joonia saarte vastu sõjalist operatsiooni. Sama aasta 4. oktoobril vallutasid Briti väed Zákynthose ja Kefaloniá ning 8. oktoobril alistus ka Ithaka.
Joonia saared anti Pariisi lepinguga (5. november 1815) Suurbritannia protektoraadi alla ja neist moodustati Joonia saarte Ühendriik. Joonia saarte ülemkomissari residents asus Korful.
Aastatel 1810–1814 oli Kefaloniá ajutiseks kuberneriks kolonel Charles Philippe de Bosset. Ithakal kujunes järgnevatel aastakümnetel tugev vastupanuliikumine Briti võimu vastu. Esialgu oli liikumise eesmärk toetada Mandri-Kreeka kreeklasi Kreeka vabadussõjas, hiljem keskendus see Joonia saarte ühendamisele Kreekaga. 1848. aastal muutus vastupanuliikumine tugevamaks ja britid võtsid kasutusele repressiivseid meetmeid. Kefaloniál 1849. aastal toimunud ülestõusu mahasurumine oli üks Briti võimu repressiivse poliitika tuntumaid juhtumeid.
Briti ülemvõimu ajal osalesid Ithaka kreeklastest kohalikud ülikud aktiivselt Filikí Etaireía tegevuses ja Kreeka vabadussõjas sealhulgas Messolóngioni piiramises ning lahingutes Osmanite riigiga Mustal merel ja Doonaul.
Pärast Kreeka kuninga Geórgios I troonile asumist otsustas Suurbritannia loobuda Joonia saarte protektoraadist ja toetada nende ühendamist Kreekaga. Suurbritannia, Prantsusmaa, Kreeka ja Venemaa sõlmisid 29. märtsil 1864 Londoni lepingu, millega lepiti kokku Joonia saarte ühendamine Kreeka kuningriigiga.
21. mail 1864 jõustus Joonia saarte ühendamine Kreekaga ja Briti protektoraat lõppes.
Vathý ning Anogí, Stavrósi ja Kióni asula on tunnistatud traditsioonilisteks asulateks, kogu saar aga erilise loodusliku iluga maastikuks.
Ithaka kuulub kiriklikult Lefkáda ja Ithaka metropoolia alla, mille keskus asub Lefkáda linnas.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ithaka |