Jaak Tamleht (10. veebruar 1942 Tallinn – 13. juuli 1986 Vihula) oli eesti näitleja.
Lühikesest näitlejateest hoolimata jõudis ta kehastada nii Rooma paavsti, Saksa ohvitsere kui ka Mary Poppinsi romantilist kaaslast Berti.
Ta lõpetas 1967. aastal Tallinna 1. Õhtukeskkooli ja 1972. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (5. lend).
Kuni 1968. aastani töötas Tamleht Eesti Televisioonis diktorina. Aastatel 1971–1978 (vaheajaga) töötas ta Eesti Riiklikus Noorsooteatris ja 1982–1986 Vanalinnastuudios näitlejana. Teatritööst eemal olles töötas ta ehitustel, veoauto- ja taksojuhina, aga ka ametnikuna Hoiukassade Peavalitsuses.
Vanalinnastuudio direktor Jüri Karindi kutsus Tamlehe teatrisse tagasi. Kuna Vanalinnastuudio oli Viru kolhoosiga šeflussuhetes, käisid näitlejad seal põllu- ja muudel töödel abiks ning ka lisaraha teenimas. Suvel 1986 restaureeris Tamleht Vihula mõisa, kui teda tabas terviserike ja ta suri 44-aastaselt (tal oli kaasasündinud südamedefekt).
Tamlehe tähtsamaks rolliks peetakse osatäitmist kolmeosalises telemängufilmis "Pimedad aknad" (Eesti Telefilm, 1968), kus ta mängis ohvitser Gert Schröderit. Populaarne oli tema osatäitmine ka romantilises muusikafilmis "Don Juan Tallinnas" (Tallinnfilm, 1971).
Üks tema meeldejäävamaid lavarolle oli tänavakunstnik, pillimees ja korstnapühkija Bert Noorsooteatri koguperemuusikalis "Mary Poppins" (1970), kus tema lavapartneriks oli Marje Metsur. See lavastus sündis juba Tamlehe kõrgkooliõpingute ajal ja seda mängiti kokku 81 korda. Lavakunstikateedri viienda lennu diplomilavastuses "Täna mängime "Seitset venda"" (1971) mängis ta Juhanit.
Pärast riiklikku töölesuunamist Noorsooteatrisse tegi ta seal terve rea kandvaid rolle, näiteks 1973. aastal mängis ta Jerzy Broszkiewiczi näidendis „Kuuenda raamatu lõpp” paavst Johannes IV-t. Ta mängis ka lavastustes "Hübriidgloobus" (1972), "Oliver ja Jennifer" (1972), "Veri mullal" (1976) jm.
Tema Noorsooteatris tehtud viimastest rollidest on esile tõstetud doktor Armstrongi Agatha Christie näidendi põhjal valminud lavastuses "Kümme neegrit" (1976).
Vanalinnastuudios mängis ta mitmes komöödias. 1985. aastal kehastas ta Bertolt Brechti näidendis „Švejk Teises maailmasõjas” Bullingeri. ETV arhiivis on säilinud ka tema osalusega Vanalinnastuudio teatrilavastus "Grupipilt" (1983; ETV salvestis 1986).
Ta mängis ka telelavastustes ("November mere ääres", 1972; "Maailm minuta", 1974; jm), kuuldemängudes ("Täna mängime 7 venda" (3 osa), 1971; "Hiline laps", 1976; "Emigrandid" (5 osa), 1983; "Okei, ma siis lähen!", 1984; "Üks neljast", 1985; jm) ning esines mitmesugustes meelelahutus-, muusika- ja luulekavades (sh Eesti Raadio "Rameto" ja "Keskööprogramm", ETV kultuurisaadetes, Kirjanike Maja üritustel jne).
Lavale ja ekraanile suurepäraselt sobinud, kauni koolitatud häälega suurte klassikute armastusluulet lugenud, klaverit ja kitarri mänginud ning ka hästi laulnud Jaak Tamlehe erilist lavasarmi on esile tõstnud nii tema kaasaegsed kolleegid, lavastajad kui ka kultuurikriitikud; teda on nimetatud koguni Eesti võluvaimaks meesnäitlejaks.
Tamleht oli kuus korda abielus. Kõigepealt abiellus ta juba Venemaal sõjaväes olles venelannaga. Seejärel oli ta abielus Mare Tamlehega ning neil sündis tütar Katrin (kes on mänginud filmis "Naerata ometi"). Tema järgmine abikaasa oli teatrikooliaegne kursusekaaslane Helle Pihlak (hilisem Tamberg ja Meri), kuid väidetavalt olnud see väga lühikeseks jäänud kihlveoabielu. Abielust Vaima Nurmega (varem Kiisküla) sündis tütar Kristiina. Abielust Eha Tamlehega on tal poeg Siim ja abielust Urve Tamlehega tütar Stina.