Jaan Noolandi (sündinud 23. augustil 1942 Tartus) on eesti päritolu Kanada füüsik.
Jaan Noolandi on inseneri poeg.
1944. aastal läks Noolandi koos vanematega Rootsi, sealt edasi Kanadasse. 1961 lõpetas ta Torontos Bathursti Kolledži (Heights Collegiate Institute), 1961–64 õppis Toronto Ülikoolis inseneriteadust ja 1964–65 teoreetilist füüsikat, kaitstes M. Sc. teoreetilises füüsikas 1966. aastal Toronto Ülikoolis. 1965–70 oli ta samas stipendiaat tuumafüüsikas ning kaitses Ph. D. teoreetilises füüsikas 1970. aastal väitekirjaga "Theory of quantum crystals". 1970–71 oli ta Inglismaal Oxfordi Ülikooli järeldoktorant, 1971–72 labori teadur San Diegos (Californias) ja 1972–74 Murray Hillis (New Jerseys), ühtlasi oli ta 1975–76 Toronto Ülikooli külalisprofessor ja aastast 1974 Mississaugas (Kanadas) Xeroxi firma materjalifüüsika uurimiskeskuse teadur, aastast 1980 uurimissuuna juht.
Noolandi on töötanud külalisuurijana USA, Jaapani, Saksamaa ja Prantsusmaa ülikoolides ning instituutides. Ta on arendanud nõrkade mittehomogeensete polüelektrolüütide teooriat. Ta on Ameerika Füüsika Instituudi ja Kanada Füüsikute Assotsiatsiooni liige.
Aastatel 2007–2010 oli ta Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna polümeeride füüsika professor.