Jalutuskepp

Eakas sulane jalutuskepiga (Austraalia, 1901)

Jalutuskepp (vananenud variant spatsiirtokk) on käimisel toeks olev või moe tõttu kasutatav kepp, mida võidakse kasutada ka tasakaalu tagamiseks, toetamiseks või hea rühi säilitamiseks. Mõned kepid on ka moeaksessuaarid, enesekaitsevahendid, staatuse sümbolid.

Klaasist jalutuskepp (Järvakandi Klaasimuuseum)

Jalutuskeppe on erineva kuju ja suurusega ning valmistatud mitmesugustest materjalidest. Puudega inimesed võivad mõnda tüüpi keppi kasutada karguna.

Jalutuskepi erinevaid versioone on kasutatud ka enesekaitsevahendina ning see võib sisaldada mõõka, nuga või tulirelva. Samuti võib jalutuskepp toimida ühtlasi istmena ja sisaldada muid abivahendeid, näiteks kaarti.

Matkajad kasutavad pikemaid matkakeppe, sarnased on palverändurite kepid, mida kasutatakse toeks ülesmäge minnes või pidurina allamäge libisedes, Eestis näiteks ka soode ületamiseks ja kaitseks loomade eest.

Kaarti sisaldav jalutuskepp (1893. aasta Chicago Maailmanäitusel)

Ajalugu

Kolmeosaline kokkupandav jalutuskepp, mille käepidemes on konjakiampull (Kindral Laidoneri muuseum)

Esimesed kepid valmistati arvatavasti lihtsalt murtud okstest. Hiljem on keppide kasutusviisid, tähendus ja vorm mitmekesistunud. Näiteks leidub keppe sageli Vana-Egiptuse hauapanuste hulgas. Neid ei tohiks aga segi ajada kõrgete ametnike keppidega, mis oma lühiduse tõttu kõndimiseks sobimatud olid. Kepp oli egiptlaste jaoks väärtuslik ka pärast surma, nagu tõendavad kuningas Tutanhamoni hauakambrist leitud esemed. Tema hauast leiti üle 100 kepi, arvatavasti tema aitamiseks ja kaitsmiseks teispoolsuses.

Tööstusrevolutsioon

Industrialiseerimisajastul hakkasid leidlikud inimesed kepile üha uusi lisafunktsioone looma. Registreeriti arvukalt patente mitmesugustele kurioossetele kepivariatsioonidele, sealhulgas sellistele leiutistele nagu jalgrattakepp, mille külge on kinnitatud omamoodi kokkupandav hädaolukorra jalgratas, või tuntumatele leiutistele nagu kepiga vari, kepiflööt, nn kepimõõk või ka kepipüstol.

Versioonid

Dekoratiivkepid

Sarapuust valmistatud jalutuskepp, kuivamispraod täidetud helenduva värviga

Dekoratiivsed kepid olid mõeldud eelkõige omaniku ehtimiseks ja tema staatuse tõstmiseks, nende funktsioon oli enamasti esteetiline. Nende dekoratiivsete keppide materjalide ja kujude mitmekesisust piiras vaid neid valmistanud käsitööliste kujutlusvõime. Väga populaarsete materjalide hulka kuulusid elevandiluu, kuld, hõbe, portselan, juveelid, email ja isegi klaas.

Mõõka sisaldav jalutuskepp

Nikerdatud jalutuskepid

Nikerdatud jalutuskepid on mõeldud pigem selle valmistaja meisterlikkusele tähelepanu tõmbamiseks. Seetõttu valmistati neid keppe mitte tingimata väärtuslikest materjalidest (nagu dekoratiivkepid) ning

Iirlase kujutamine shillelagh kepiga 1881. aasta väljaandes
Tulirelvaga kombineeritud jalutuskepp

ennekõike kaunistati neid keerukate nikerdustega ja sageli käsitsi.

Multifunktsionaalsed jalutuskepid

Need on ühed mitmekülgsemad ja kollektsionääride ihaldatumad kepid. Sellesse kategooriasse kuuluvad kepid, millel on varjatud otstarve, näiteks võib see sisaldada nuga, viskipudelit ja -klaasi; arstide kaasaskantav kepp, mis sisaldab skalpelle ja süstlaid. Samuti on teada versioone, mis sisaldavad muusikariistu, õnge, teleskoopi, õmbluskomplekte ja korgitsere. 18. ja 19. sajandil taotleti enam kui 1500 patenti tööriistalaadsetele keppidele. Valmistatud on jalutuskeppe, mida saab kasutada klarnetina, plokkflöödi, flöödi ja viiulina.

Võitlusvahend

Jalutuskepi versioone on ajalooliselt kasutatud nii ründe- kui ka enesekaitsevahendina. Iirimaal on selleks tugeva käepidemega toekas jalutuskepp shillelagh, mida kasutati sarnaselt püstolite ja mõõkadega duellides. Tänapäeval kasutatakse seda omamoodi kepivõitluse vahendina enesekaitse võitlusviisi õppimisel.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Otsing - jalutuskepp". sonaveeb.ee. Vaadatud 17. mail 2026.
  2. ↑ Ulrich Klever: Spazierstöcke. Zierde, Werkzeug und Symbol. Callwey, München 1984, S. 12–19.
  3. ↑ "Mida peaks silmas pidama jalutuskepi valimisel?". Eesti Naine. Vaadatud 17. mail 2026.
  4. ↑ Ulrich Klever: Spazierstöcke. Zierde, Werkzeug und Symbol. Callwey, München 1984, S. 12/13.
  5. ↑ Ali Hassan: Stöcke und Stäbe im Pharaonischen Ägypten. Deutscher Kunstverlag, München 1976.
  6. 1 2 Ulrich Klever: Spazierstöcke. Zierde, Werkzeug und Symbol. Callwey, München 1984, S. 54–62.
  7. 1 2 Catherine Dike: Les Cannes à système. Un monde fabuleux et méconnu. Les Éditions de l'Amateur, Paris 1982.
  8. ↑ Ulrich Klever: Spazierstöcke. Zierde, Werkzeug und Symbol. Callwey, München 1984, S. 222–228.
  9. ↑ Markus Mergenthaler (Hrsg.): StockTanz. Spazierstöcke aus drei Jahrhunderten. Sammlung Dennerlein. Katalog Knauf-Museum Iphofen. Nünnerich-Asmus, Oppenheim 2025, S. 148–174.
  10. ↑ Ulrich Klever: Spazierstöcke. Zierde, Werkzeug und Symbol. Callwey, München 1984, S. 45–53.
  11. ↑ "Kuriositäten - Staatliches Institut für Musikforschung Preußischer Kulturbesitz". www.simpk.de. Vaadatud 17. mail 2026.
  12. ↑ "Shillelagh". Windows to the World: Digital Artifacts for Global Educators. Indiana University Bloomington. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. mai 2025. Vaadatud 7. oktoobril 2024.