Puue on organismi struktuuri või funktsiooni puudumine või anomaalia. Anomaaliaks nimetatakse olulist kõrvalekallet üldtunnustatud statistilistest normidest (st kõrvalekallet populatsiooni keskmisest, mida peetakse standardnormiks). Puude tagajärjel on organismi tegevus häiritud.
Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon (RFK) eristab järgmisi puudeastmeid:
Struktuuripuuded võivad kätkeda anomaaliat, defekti, puudumist või muud olulist kõrvalekallet organismi struktuurides. Puudeid on määratletud vastavuses praeguste teadmistega kudede, rakkude, rakuosade või molekulaarbioloogia kohta.
Puuded ei ole sama, mis on nende põhjuseks olev patoloogia, pigem on need selle patoloogia ilmingud.
Puuded kujutavad endast kõrvalekallet mingist organismi biomeditsiinilise seisundi ja selle funktsioonide üldtunnustatud standardist. Puude osade definitsioon pärineb eelkõige neilt, keda on õpetatud füüsilise ja psüühilise talitluse üle otsustama nende standardite järgi.
Puuded võivad olla ajutised või püsivad; progresseeruvad, regresseeruvad või stabiilsed; vahelduvad või pidevad. Kõrvalekalle populatsiooni normist võib olla väike või suur ning võib aja jooksul kõikuda.
Puuded ei olene etioloogiast ega sellest, kuidas need on kujunenud, näiteks nägemise või jäseme puudumine võib tekkida vigastuse või geneetilise anomaalia tõttu. Puude olemasolu vihjab paratamatult põhjusele, siiski võib põhjus olla sellest tuleneva puude selgitamiseks ebapiisav.
Eestis jagatakse puuded kolme raskusastmesse lähtuvalt inimese toimetulekust:
Puude astme määrab arstliku ekspertiisi komisjon.
Eelkirjeldatud käsitlust, mis keskendub organismi struktuuri ja funktsioonide kõrvalekalletele, nimetatakse puude meditsiiniliseks mudeliks. Sellele vastandub puude sotsiaalne mudel, mille kohaselt ei ole puue mitte üksnes indiviidi kehaline omadus, vaid ühiskondlike tõkete tagajärg.
Sotsiaalse mudeli järgi eristatakse kahjustust (impairment) ja puuet (disability): kahjustus tähistab organismi funktsiooni või struktuuri erinevust, puue aga tekib ühiskonna suutmatusest kohanduda inimeste erinevate vajadustega. Näiteks ei muuda ratastooli kasutamine inimest tingimata puudega inimeseks – puude loob ligipääsmatu keskkond, kus puuduvad kaldteed ja liftid.
Sotsiaalne mudel rõhutab vajadust kõrvaldada füüsilisi, suhtumislikke ja institutsionaalseid barjääre, mis takistavad puudega inimeste täielikku osalemist ühiskonnaelus. See käsitlus on mõjutanud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille Eesti ratifitseeris 2012. aastal.
Tänapäeval kasutatakse sageli ka biopsühhosotsiaalset mudelit, mis ühendab nii meditsiinilise kui sotsiaalse käsitluse elemente, tunnistades nii kehaliste kahjustuste kui ka keskkondlike ja ühiskondlike tegurite rolli.