See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2026) |
Jean Guitton (18. august 1901 Saint-Étienne – 21. märts 1999 Pariis) oli prantsuse katoliiklik filosoof ja teoloog, Prantsuse Akadeemia liige.
Ta oli Sorbonne'i filosoofiaprofessor (1955–1968). Enamikus oma töödes arutleb ta vastasseisust inimese usu ja loogika vahel. Ta oli viljakas literaat, avaldanud kokku üle 40 raamatu. 1984. aastal ilmunud raamatus "L'Absurde et le Mystère" ('absurd ja müsteerium') esitab ta oma mõtteid surma ja hauataguse elu kohta. Kaks aastat enne oma surma ilmunud raamatus "Mon testament philosophique" ('minu filosoofiline testament') teeb ta kokkuvõtte oma elutööst.
1961. aastal valiti ta Léon Bérard'i surma tõttu vabaks jäänud Prantsuse Akadeemia 10. toolile. Gutton oli esimene mittevaimulik, kellel oli au viibida kutsutud vaatlejana Vatikani II oikumeenilisel kirikukogul. Ta oli monsenjöör Montini (sai 1963. aastal paavst Paulus VI-ks) lähedane sõber (nende tutvus sai alguse 1950. aastal).
Aastatel 1920–1923 õppis ta Pariisis eliitkõrgkoolis École normale supérieure filosoofiat. 1933. aastal kaitses ta doktoritöö Plotinose ja Augustinuse teemal. 1937. aastal sai ta Montpellier' Ülikooli professoriks. Teises maailmasõjas viibis ta aastatel 1940–1945 sõjavangis Alam-Sileesias, kuid sai seal jätkata loomingulist tegevust. Pärast sõda töötas ta professorina mitmes Prantsuse ülikoolis. 1955. aastal määrati ta Sorbonne'i filosoofiaprofessoriks vaatamata Vladimir Jankélévitchi ja Jean Wahli vastuseisule, kes nägid selles pétainisme'i taassündi.
Tema vend Henri Guitton (1904–1992) oli majandusteadlane.