Juhan Tork (17. oktoober (5. oktoober vkj) 1889 Tartu – 3. august 1980 Toronto) oli eesti psühholoog, kasvatusteadlane, haridustegelane ja koolijuhataja.
Juhan Tork sündis majaomanike Andres ja Viiu Torgi peres.
1905. aastal lõpetas ta Tartu linnakooli ja aastatel 1905–1906 õppis Valgas pedagoogilistel kursustel. 1910. aastal astus ta Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, mille lõpetas 1914. aastal ajaloolasena. Katsed jätkata õpinguid Petrogradis ja Moskvas jäid sõja tõttu pooleli. 1921. aastal täiendas ta ennast Leipzigi ülikoolis, kus kuulas teiste seas Johannes Volkelti, Felix Kruegeri ja eksperimentaalpsühholoogia rajaja Wilhelm Wundti loenguid. 1923. aastal jätkas ta õpinguid Hamburgis, kus tema õpetajate seas olid diferentsiaalpsühholoogia rajaja William Stern ja filosoof Ernst Cassirer.
Aastatel 1919–1932 oli ta Tartu Õpetajate Seminari direktor. 1921. aastal rajas Tork Tartu Õpetajate Seminari juurde eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. Alates 1925. aastast õpetas Tork õppeülesande täitjana Tartu ülikoolis mitmesuguseid pedagoogikaaineid, muude kursuste kõrval ka psühhodiagnostikat. Aastatel 1932–1941 juhatas ta Tartu linna 15. algkooli.
1933. aastal võttis ta vastu haridusministeeriumi pakutud ülesande määrata kindlaks Eesti koolilaste intelligentsus. Selle praktilise ülesande käigus koostas Tork sobilikud vaimsete võimete mõõtmise testid ja uuris nende abil kokku 12 606 Eesti koolilast. Oma uurimistöö tulemused vormistas ta Tartu Ülikoolis doktoritööks "Eesti laste intelligents", mis promoveeriti 23. septembril 1939. Töö oponendid olid Alfred Koort ja Konstantin Ramul.
Vähem kui aasta pärast (aastal 1940) algas teine Nõukogude okupatsioon. Üks esimesi asju, mis uuele võimule ette jäi, oli Torki doktoritöö, mis tunnistati Vassili Orava suu läbi reaktsiooniliseks ja antimarksistlikuks, kuna see julges väita, et haritlaste lapsed on keskmiselt vaimselt võimekuselt veidi taibukamad kui lihttööliste järeltulijad. Tork vallandati Tartu Ülikoolist.
1944. aastal põgenes Tork kolmanda Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale. 1945. aasta sügisest kuni 1949. aasta kevadeni oli ta Hanau põgenikelaagris eesti gümnaasiumi direktor ja Balti ülikooli õppejõud. Põgenikelaagrist kirjutas ta kirja Ameerika tolle aja ühele kõige väljapaistvamale psühholoogile Edward Lee Thorndike’ile (1874–1949), kes oli Torki uurimustest teadlik ja pidas neid esmaklassilisteks. Thorndike soovitas Saksa haridusministeeriumil võtta Tork tööle, kuid viimane keeldus Nõukogude Liidu okupatsioonitsoonis asuva Leipzigi Ülikooli pakkumisest.
Aastal 1949 emigreerus Tork Uus-Meremaale, mis tundus olevat Punaarmeest piisavalt ohutus kauguses. Tänu oma teadmistele ja keelteoskusele sai ta peagi jätta lihttööliseameti saapavabrikus ning asuda tööle Wellingtoni raamatukogu bibliograafina, kellena ta töötas kuni pensionini. 1968. aastal kolis ta poja juurde Torontosse, kus ta suri 1980. aastal oma 91. eluaastal.
Juhan Torki tähtsamate tööde valmimine ja avaldamine langes kokku rahvusliku haridussüsteemi loomisega, mil asuti välja töötama eesti kooli kõige sobivamat astmestikku, õpetajaid ettevalmistava kooli tüüpi ja õppekavasid. Tuli soetada koolikirjandus ja luua eesti pedagoogikateaduse alused. Kogu haridussüsteemi korraldamise põhilähtekohaks pidas J. Tork hariduse sisu määratlemist, hariduse eesmärkide õiget püstitamist ja väärtustamist. Haridustegevuse tsentrumiks oli Torki vaadetes indiviid isiksusena, kelle omadusi tuleb õigel ajal tundma õppida, et neid õigesti suunata. Kulutustest haridusele oleks õige vähe kasu, kui inimest kõige sobivamal kohal ei rakendata. Siin nägigi Tork intelligentsitestide laia rakendust ja selle alusel kutsenõuandluse korraldamist.
Torki vaadete järgi olgu:
Haridusministeeriumi palvel ja doktoritöö raames läbi viidud uurimus "Eesti laste intelligents" jäigi Juhan Torki ainsaks tõsiseks uurimuseks.
Ülesande välja selgitada Eesti algkoolide lõpetajate intelligentsitase sai Tork 1933. aasta jaanuaris haridusministeeriumi koolinõunike nõupidamisel. Üks põhjus, miks haridusministeerium Torkile sellise ülesande andis, oli soov teada saada, milline on eesti koolilaste vaimne tase, võrreldes teiste maadega. Et mõõta eesti laste vaimseid võimeid, tuli kõigepealt luua sobilik instrument. Tork kasutas Rahvuslikku intelligentsus testi (NIT – National Intelligence Test). Testi avaldajaks oli tuntud Ameerika psühholoog Robert Yerkes (1876– 1956), kes on ajalukku läinud eelkõige oma originaalsete šimpansi käitumise uurimustega ja Yerkesi-Dodsoni seadusega. See test oli Esimeses maailmasõjas Ameerika Ühendriikide armee tarbeks loodud "Sõjaväe alfa- ja beetatesti" tsiviilversioon, mis sai väga suure populaarsuse. Omal ajal olid NIT testid laialdaselt kasutatavad õpilaste intelligentsi määramisel. Valikut mõjutas ka see, et neil testidel oli kaks teineteist täiendavat skaalat, millest kumbki omas veel kaks paralleelvormi. Et Eestis puudusid senini normeeritud testid ning seega ka võrdlusvõimalused, siis oli oluline omada korraga nelja testiseeriat, kuigi see paisutas ülesande ulatuse.
Testimine kestis mitu aastat ja lõpuks kogunes 151 200 vastuselehte, millest enamus olid Torki enda korjatud. Kasutatud testivihikutes oli 12 lehekülge ja käsitletavad testid sisaldasid kogusummas ligi 1000 ülesannet, iga skaala täitmine nõuab umbes 30 minutit aega. Testid olid mõeldud 3.–8. õppeaasta õpilastele. Testide kodeerimine oli aeganõudev, kestes mõnikord 18 tundi järjest. Konstantin Ramuli pealekäimisel kirjutas Tork lõpuks valmis oma venima kippuva doktoritöö teksti, mahutades selle täpselt ette antud 400 lehekülje peale. Tööl oli küll ulatuslik ingliskeelne kokkuvõte, kuid ka see ei aidanud palju kaasa tulemuste laiemale levikule ja tuntusele.
Valitud testide tõlkimisel eesti keelde ja nende kohandamisel Eesti oludele püüti püsida võimalikult originaalilähedane. Tulenevalt testimispiirkondade erinevusest (Põhja-Ameerika vs Eesti) olid teatud kohandused/muudatused siiski vajalikud, näiteks on ingliskeelsed isikunimed asendatud eestikeelsetega, nähtustele igapäevasest elust, mis on Eestis tundmatud, on püütud leida vasted meie oludest, kirjanduslikud ülesanded ameerika ja inglise kirjandusest on kantud eesti kirjandusse jne. Üksikülesannete kohandamisel kasutati piiratud ulatuses enne testide trükkimist suulist katsetamist üksikute õpilastega ja nõupidamist mõne kogenud asjatundjaga.
Uurimus "Eesti laste intelligentsus" koosneb kümnest peatükist. Olulisemateks saavutusteks loetakse:
Alatestide nimetus ja olemus:
Juhan Tork abiellus Marie Helene Kabiniga (1892–1985) 1913. aastal Tartus. Neil sündis 3 last: poeg Ilmar (1916–1984), tütar Virge (1919–1952) ja poeg Andres (1926–1994).