Julius Taeker VR I/3 (16. november 1866 Tartu – 7. november 1923 Tallinn, sõjaväe Juhkentali haigemaja) oli Eesti sõjaväelane (veterinaarkolonel) ja loomaarst.
Oli üks kaheteistkümnest loomaarstist, kes osales Eesti Loomaarstide Seltsi (1927. aastast: Eesti Loomaarstide Ühing) asutamise ettevalmistamisel ja hiljem ka asutamisel. Valiti 1920. aastal Eesti Loomaarstide Seltsi eestseisuse poolt selle esimeseks esimeheks.
Tartus sündinud Taeker omandas üldhariduse Tartu Reaalkoolis ja immatrikuleeriti 17. augustil (ukj 29. augustil) 1885 riigi stipendiaadina Tartu Veterinaariainstituuti. 1892. aastal kaitses samas magistriväitekirja teemal "Odontogeneesi andmed sõralistel" (Zur Kentnis des Gebisses Ungulaten). Vahepeal töötas ka Turgai oblastis, kus tegeles veiste katku tõrjumisega.
Pärast magistrikraadi omandamist asus ta sama aasta suvel tööle piirkondliku loomaarstina Koktšetavi linnas Akmolinski oblastis. 1906–1916 töötas ta direktorina Omski Veterinaarvelskrite Koolis ning enne Eestisse naasmist 1918. aastal jõudis olla ametis ka Venemaa põllutööministeeriumi loomakasvatuse osakonnas.
Alates 1919. aastast töötas Eesti Vabariigi Sõjaväe Varustusvalitsuse loomatervishoiu osakonna abiülemana. Julius Taeker oli alates Eesti Loomaarstide Seltsi asutamisest (1919) kuni 1921 aasta detsembrini selle eestseisuse esimees, mil ta tervislikel põhjustel tollest ametist loobus. 1922. aastal valiti ta Tartu Ülikooli loomaarsti teaduskonna anatoomia õppetooli professoriks, kuid loobus sellest teadmata põhjustel.
Julius Taeker suri südamerabanduse tagajärjel 7. novembril 1923 ja maeti 12. novembril vanale Maarja kalmistule Tartus.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link){{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)