Kaljas (hollandi galjoot, soome kaljaasi, rootsi galeas) on kahemastilise kahvelkuunari traditsiooniline nimetus Läänemere maades ja ka Põhjamere ääres.
Kaljas (hollandi galjoot, soome kaljaasi, rootsi galeas) on kahemastilise kahvelkuunari traditsiooniline nimetus Läänemere maades ja ka Põhjamere ääres.
Kaljased pärinevad juba 17. sajandist ja neid kasutati kuni 20. sajandi keskpaigani rannalähedases merekaubaveos peamiselt Läänemerel või Põhjamaades. Varem olid kaljased pigem ketši taglasega.
Sageli ehitati Põhjamaades ja Baltikumis kaljaseid otse randades, kust nad vintsiti talvel mööda jääd piisavalt sügava veeni ja lasti kevadel vette sulada või veeti vette randa rajatud slipilt. Kaljaste kasutamise kõrgajaks võib pidada 20. sajandi algust, kui nendega toimus rannikul tihe kaubavedu. Linnadesse veeti rannaküladest peamiselt palke, küttepuid, kive, vilja ja muid kohalikke saadusi ning tagasi tööstuslikke kaupu. Suuremad kaljased tegid ka pikemaid sõite teistesse maadesse.
1940. aastaks oli Eestis registreeritud kokku 140 kuunarit, neist 111 olid kahemastilised (kaljased), 22 kolmemastilised ja 7 neljamastilised. Enamikul kuunaritel puudus abimootor.
Eestis on säilinud vaid üks traditsiooniline kahemastiline kaljas – 1926. aastal veesatud Hoppet. Kaljas on ka Hiiumaal uuendatud jooniste järgi 2018. aastal valminud HiiuIngel.
Tänapäeval kasutatakse säilinud kaljaseid üldjuhul kultuurilis-rekreatiivsel eesmärgil või väikeste õppelaevadena.
Eesti merenduses loetakse traditsiooniliselt kaljaseks üldjuhul kahemastilist kahvelkuunarit, kuid varem või mitmes muus riigis on kaljase nimetust laiendatud ka ketšile. Vahel on aga kaljaseks nimetatud ka enam kui kahe mastiga kuunareid.
Kaljase kere pikkus oli tavaliselt umbes 15–30 m, laius umbes 4–6 m ja süvis täislastis umbes 1,7–3 m. Oluline oli kauba mahutamise võime, mistõttu tehti kere sageli suhteliselt lai. Mastide vahel laeva keskel paiknes trümm (laadruum). Väiksematel kaljastel oli vööris panipaik (vöörpiik) ja ahtris meeskonna ühiskajut ehk ruhv. Suurematel kaljastel oli meeskonna ühiskajut vööris ja ahtris mess ning kapteni kajut. Eestis, Lätis ja Soomes ehitatud kaljastel ja ka teistel purjelaevadel oli iseloomulik lai peegelahter ja pisut ettepoole kalduv klipperivöör, kuna lõuna ja lääne pool ehitatud purjelaevadel oli sageli ümarahter ning kergelt kaarjas või pustine vöör. Enamikul kaljastel puudus abimootor ja sadamates manööverdamiseks kasutati väiksemat aeru-abipaati, mida muidu hoiti sageli mastide vahel trümmiluugil.
Kaljasel oli kas kaks ühekõrgust masti: fokkmast (eesmine) ja grootmast (tagumine) või fokkmast oli grootmastist natuke lühem. Vähegi suurematel kaljastel olid mastidel tengid ja lisaks pukspriidile ka pikendusena kliiverpoom ning all tamstok. Purjestusena kasutati mastides lisaks kahvelpurjedele suurematel kaljastel ka topsleid. Eespurjesid oli tavaliselt 2–4: fokktaaksel (foka), 1–2 kliivrit ja vahel ka fliiger.
Kaljast oli tänu kompaktsusele ja pikipurjestusele üsna lihtne käsitseda ja juhtida, nõudes vaid väiksearvulist meeskonda. Väiksematel kaljastel koosnes meeskond neljast inimesest, kellest üks oli tavaliselt alaealine tekipoiss.
Kaljas on kohaliku rannasõidu-laevanduse ja ranna-laevaehituse oluline sümbol. Tuntud on rahvalik laul "Heeringas", kus sõnades on kaljast korduvalt mainitud. Näiteks: Kord kaljas kahe mastiga läks teele soolalastiga.