Kangxi (康熙 (Kāngxī); 4. mai 1654 – 20. detsember 1722) oli kolmas Hiina keiser Qingi (Mandžu) dünastiast ja teine Qingi keiser, kes valitses kogu Hiina üle (valitses 7. veebruarist 1661 kuni 20. detsembrini 1722).
Ta oli üks suuremaid[viide?] keisreid Hiina ajaloos. Tema valitsemisaeg oli kõige pikem (61 aastat). Tõsi küll, ta astus troonile kaheksa-aastaselt, ning algul valitsesid tema eest neli hooldajat ja tema vanaema, regent Xiaozhuangwen.
Varem oli Hiina isoleeritud riik, mis vältis kontakti välismaailmaga nii palju kui võimalik. Siiski hakkas see muutuma Qingi dünastia ja eriti keiser Kangxi valitsemise ajal. Enne Kangxi valitsusaega oli eurooplastel Hiinaga piiratud kokkupuude Yuani dünastia ajal (1279–1368), mil Euroopa misjonäre Hiinasse saadeti. Pärast Yuani dünastia lagunemist keelas Mingi dünastia (1368–1644) kõik välismaa misjonid ja kaubanduse Hiinas. Mingi dünastia lõpupoole lubati piiratud arvul jesuiitidel Hiina kõrgklassiga kokku puutuda. Keiser Kangxi avas oma valitsusajal Hiinas esimese kaubasadama (Canton) välismaalastele ja Hiina laiematele misjonitele, sest nägi välismaalastega suhtlemise kasusid .
Kangxi pidas jesuiitidest lugu, sest ta oli noore täiskasvanuna õppinud mitme jesuiidist õpetaja juures. Ta palkas mitu jesuiiti oma õukonda erinevatele ametitele, enamasti astronoomia või matemaatika valdkonda. Jesuiitide õpetuste mõjul oli Kangxi sügavalt huvitatud Euroopa matemaatikast, filosoofiast ja astronoomiast, ning õpitut nii riigi valitsemises kui ka sõjapidamises.
Lisaks õpetamisele ja usupöördumisele aitasid jesuiidid hiinlasi ka diplomaatias. Vene kasakad ületasid 1640. aastatel Amuuri jõe ning hakkasid sinna ehitama mitmeid kindlusi. Mandžud pidasid seda aga oma kodumaaks ning alustasid sõda Venemaaga. Kui mandžud 1686. aastal Albazini kindluse tagasi vallutasid, otsustasid Hiina ja Venemaa kokku leppida kindlas riigipiiris. Läbirääkimisi peeti ladina keeles ja Qingi dünastiat aitasid kaks jesuiidist tõlki. Sõlmitud Nerchinski leping (1689) oli esimene leping Hiina ja Euroopa suurriigi vahel. Loodud rahu tõttu arenes välja regulaarne karavanikaubandus kahe suurriigi vahel.
Tänu stabiilsele kaubandusele ja pidevatele jesuiitide misjonitele kuulutas Kangxi 1692. aastal välja sallivusdekreedi, mis muutis kristluse ametlikult legaalseks üle kogu Hiina.
Jesuiitide tolerantne poliitika võimaldas Hiina kristlastel jätkata Konfutsiuse ja oma esivanemate austamist. Siiski keelas prantsuse misjonär Charles Maigrot 1693. aastal need tavad, mis algatas vaidluse konfutsiaanlikud rituaalid üle. Kangxi vastas 1700. aastal deklaratsiooniga, milles kinnitas jesuiitide tõlgendust, et rituaalid olid ilmalikud, mitte religioossed. Selle peale saatis paavst Clemens XI 1705. aastal Pekingisse legaat Charles-Thomas Maillard de Tournoni, et arutada teemat detailsemalt. Siiski osutus Tournon järeleandmatuks ning 1707. aastal andis ta välja Nankingi dekreedi, milles keelati selgesõnaliselt kõigil Hiina kristlastel Hiina rituaalides osalemine. Kangxi pagendas Tournoni Macausse ja saatis oma legaadid Rooma. Aastatel 1707–1721 reisis Vatikani viis keiserlikku delegatsiooni, kes otsisid selgitusi ja lootsid säilitada jesuiitide tolerantne lähenemisviisi. Siiski mõistis Püha Tool rituaalid iga kord hukka. Kuigi Kangxi suri 1722. aastala enne kui ta suutis olukorra diplomaatiliselt lahendada, otsustas tema järeltulija, keiser Yongzheng, 1724. aastal kristluse uuesti üle kogu Hiina keelata, tehes erandi ainult neile jesuiitidele, kes tema õukonnas töötasid.
| Eelnev Shunzhi |
Hiina keiser 1661–1772 |
Järgnev Yongzheng |