Karl Johannes Virma (5. märts 1879 Tallinn – 19. november 1942 Vjatlagi vangilaager, Kirovi oblast, Venemaa) oli Eesti poliitik.
1905. aasta revolutsiooni ajal oli ta Raudteelaste Liidu asutajaid ja ühtlasi üks raudteelaste streikide korraldajaid. 1905 põgenes ta Rootsi ja sealt 1906 Soome.
1914 sai ta loa naasta Tallinna. Ta töötas 1918. aasta aprillini Vene-Balti laevatehases varustusosakonna asjaajajana. 1917. aasta revolutsiooni ajal kuulus ta Tallinna tööliste ja soldatite saadikute nõukogusse. 1917. aasta suvel valiti ta üürnikkude rühma kandidaadina Tallinna linnavolinikuks. Septembris 1917 sai ta Ajutise Maanõukogu liikmeks.
Oli Tallinna linnavalitsuses Tallinna linnapea Anton Uesson juures linnapea abi.
Ta oli Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei esindajana Asutava Kogu, I, II ja III Riigikogu liige.
Arreteeriti NKVD poolt Tallinnas. Suri Vjatlagi vangilaagris Venemaal.