Karm stiil (inglise keeles hard-boiled) on detektiivromaani alamžanr, mis sai alguse esimese maailmasõja järgsest USA-st. See on üks kahest levinumast ingliskeelsete kriminaalromaanide žanrist, vastandudes Briti müsteeriumitele (Agatha Christie, Arthur Conan Doyle).
Karmi stiili eelkäijaks saab nimetada pulp fictionit – 20. sajandi esimesel poolel madalama kvaliteediga kollasele paberile, mida nimetati "pulp"iks, trükitud odavates ajakirjades avaldatud detektiivijutte. Gordon Youngi "Don Everhardi" lugusid, mis esmatükis ilmus 1917. aastal ajakirjas Adventure, mille peategelaseks on "äärmiselt karm, ebasentimentaalne ja surmav" relvastatud linnamängija, peetakse karmi stiili eelmänguks. Karm stiil pani alguse ka noiri stilile.
Karmi stiili romaanide peategelane on tavaliselt detektiiv, kes võitleb nii kuritegevuse kui ka selle tagajärgedega, kuid peab samal ajal tegelema ka korrumpeerunud ja saamatu õigussüsteemiga. Olles sellest muutunud küüniliseks, on detektiiv sisuliselt antikangelane. Karmi stiili romaanides kehastatakse ka ühiskonna pahesid ja korruptsiooni üldiselt.
Karmi stiili alusepanijaks peetakse Carroll John Dalyt 1920. aastate keskel (Race Williams), stiili tuntumad viljelejad on olnud Dashiell Hammett (Nick Charles, Sam Spade), James M. Cain, Raymond Chandler (Philip Marlowe), Mickey Spillane (Mike Hammer) ja Ross Macdonald (Lew Archer). Karmi stiili kõrgaeg jäi 1930.–1950. aastate Ameerikasse. Ka inglise kirjanik Gerald Butlerit nimetati "inglise James M. Cainiks", tema tegelased olid amoraalsed.
Iseloomujooned
Tüüpilised karmi stiili detektiivi iseloomujooned:
Ta on keskmiselt 35–45 aastat vana, samaaegselt eraklik ja ka "kõva mees", vägagi macholik, eeskujuliku pereisa vastand; tal pole palju sõpru ja ta töötab üksinda.
Ta on tihtipeale sõjaveteran (esimene maailmasõda, teine maailmasõda, Korea või Vietnam). Sagedasest kokkupuutest surma ja vägivallaga on ta muutunud küüniliseks ja südametuks, temas avaldub iseloomujoon, mida täna tuntakse posttraumaatilise stressihäirena (PTSD).
Tema tavaliseks toiduks on praemunad peekoniga, lisaks tarvitab ta palju musta kohvi, sigarette ja viskit.
Ta kohtub oma tuttavatega tihti hämarates öölokaalides, kus ta joob tihti liiga palju. Samas tajub ta alati oma ümbrust ja suudab vastu võidelda, kui teda rünnatakse.
Ta kannab alati relva ja ei kahtle kurjategijaid tulistamast või peksa saamast, kui see peaks teda juhtumi lahendamisel aitama.
Tal on tihtipeale näpud põhjas, kuid ta küsib oma töö eest suhteliselt tühist tasu.
Ta räägib peamiselt slängis, kombineerides omavahel nii politsei kui ka allilma sõnavara. Ta on peamiselt lakooniline ja väljendab end ühesilbilistes sõnades, tihti ka värvikate metafooridega ja sarkastiliselt, ta on harva huumorimeelega.
Tal on teatav tõmme naiste vastu, eriti kenade blondide naiste vastu, kes tulevad tema kontorisse (mis tavaliselt on mõne kesklinna pilvelõhkuja ülemisel korrusel), et palgata neid oma truudusetuid abikaasasid jälgima, tihtipeale osutuvad nad ise hiljem femme fatale'ideks.
Tema suhted naistega on keerulised: tal on tihtipeale seljataga ebaõnnestunud armulugu, mistõttu on ta kibestunud, pettunud ja mõneti misogüüniline.
Tema suhtumine politseisse on kahetine. Tihti on ta ise endine politseinik, kelle karjäär leidis lõpu kas distsipliinile või korruptsioonile allumatuse tõttu. Üheltpoolt ta mõistab, et on politseiga samal poolel, kuid eriti korruptsioonis pettununa otsustab ta töötada omapäi, isegi reegleid rikkudes.
Tema juhtumid paistavad esmapilgul lihtsad ja selgelt mõistetavad, osutuvad tihtipeale vägagi keeruliseks, mistõttu peab ta käima läbi Ameerika suurlinnamiljöö (peamiselt New York, Los Angeles, Chicago või San Francisco) "kurjad tänavad" (mean streets), kus ta puutub tihti kokku organiseeritud allilmaga.
Tema ambitsiooniks on Ameerika päästmine kõigist kurjadest elementidest ise üksi omaenda käe läbi.
Näiteks Raymond Chandleri romaani "Sügav uni" (1939) põhjal 1946. aastal tehtud filmis peaosas Humphrey Bogartiga kirjeldab peategelane Philip Marlowe end oma klient kindral Sternwoodile individualistina, kellel on raske jälgida politseiuurijate reegleid:
"Rääkige mulle endast, härra Marlowe, kui ma tohin küsida?"
"Ikka tohite, aga palju mul pole öelda. Ma olen 33-aastane, käisin kord ülikoolis ja suudan veel inglise keeles rääkida, kui selleks vajadust on. Minu töös pole palju, ma töötasin kord uurijana ringkonnaprokurör Wilde'i heaks. /.../ Ma ei ole abielus, kuna mulle ei meeldi politseinike naised."
"Ja natuke küüniline," naeratas vanamees. "Teile ei meeldinud Wilde'i heaks töötada?"
