Keelesurm

Keelesurm (inglise keeles language death) on protsess, mille käigus keelekogukonnas vähenevad keele või murde oskus ja kasutamine, kuni sellel ei ole enam emakeelseid kõnelejaid. Keelesurma võib esineda nii iseseisva keele kui ka mõne keelekuju puhul.

Keelesurmast eristatakse keele täielikku väljasuremist, mille korral keelt ei oska enam keegi, ka mitte teise keelena. Keeleteadlased ei ole siiski ühel meelel, millal täpselt võib keelt surnuks lugeda. Keelesurma ei saa samastada ka üksikisiku esimese keele oskuse vähenemisega (inglise keeles language attrition), sest see ei tähenda tingimata kogu kõnelejaskonna keelevahetust.

Uusajal on keelesurm sageli kaasnenud kultuurilise assimilatsiooni ja keelevahetusega, eriti kolonialismi mõjul: ühe keele kõnelejad võtavad järk-järgult kasutusele teise, ühiskonnas suurema mõju või prestiižiga keele.

Definitsioon

Keel võib olla hääbumas juba enne viimase emakeelse kõneleja surma. Kui seda valdavad peamiselt eakad inimesed, kes keelt enam omavahel peaaegu ei kasuta, ning lapsed seda esimese keelena ei omanda, on põlvkondadevaheline keele edasiandmine katkenud. Keele kasutus võib seejärel piirduda näiteks laulude, rituaalide või muude traditsiooniliste olukordadega.

Kõige tavalisem keelesurmaprotsess algab kõnelejaskonna kakskeelseks muutumisega. Kui järgmistesse põlvkondadesse kuuluvad inimesed kasutavad üha sagedamini teist keelt ega anna oma varasemat emakeelt enam lastele edasi, võib selle keele igapäevane kasutus lõpuks katkeda. Keelevahetus võib toimuda nii vabatahtlikult kui ka välise surve mõjul.

Keelesurmast tuleb eristada tavapärast keelemuutust, mille käigus üks keelekuju areneb teiseks, ilma et keele edasiandmine põlvkondade vahel katkeks. Näiteks kujunes vanainglise keelest keskinglise keel ja ladina keelest eri piirkondades romaani keeled. Kuigi varasemaid keelekujusid võidakse nimetada surnud keelteks, ei tähenda see iseenesest keelesurma. Surnud keel võib säilida ka usutalitustes, teaduses või kirjanduses, kuigi sellel pole enam emakeelseid kõnelejaid.

Keelesurma vormid

Keelesurma kirjeldamiseks kasutatakse mitut liigitust. Protsessi kiiruse ja tekkepõhjuste järgi eristatakse muu hulgas järgmisi vorme:

Keele taandumist saab liigitada ka kasutusvaldkondade järgi. Alt üles kulgeva keelesurma korral kaob keel esmalt argisuhtlusest, kuid säilib veel näiteks usutalitustes või kirjanduses. Ülevalt alla kulgeva keelesurma puhul taandub keel kõigepealt ametlikest ja teistest kõrgema staatusega kasutusvaldkondadest, püsides kauem igapäevases suhtluses. Need on kasutusvaldkondade muutumise kirjeldused, mitte samal alusel määratletud vormid kui eelnevas loendis.

Põhjused

Keelte hääbumist võivad soodustada majanduslikud ja ühiskondlikud muutused, näiteks hariduse ja töövõimaluste koondumine suurema levikuga keele ümber. Kui väikesest või eraldatud kogukonnast kolitakse teise keelega linnadesse, võib sagenev kakskeelsus raskendada senise keele edasiandmist lastele. Sama mõju võivad avaldada muutused kogukonna hoiakutes oma keele suhtes.

Keel võib kaduda ka siis, kui väike kõnelejaskond hukkub sõja, haiguse või loodusõnnetuse tõttu. Keelesurm ei eelda tahtlikku sekkumist. Sunniviisilist keele hävitamist või sellest loobuma sundimist nimetatakse keeletapuks ehk lingvitsiidiks (inglise keeles linguicide); seda mõistet kasutatakse muu hulgas keelelise ja kultuurilise identiteedi hävitamise käsitlemisel.

Keelesurma tagajärjed

Hääbuva keele struktuur võib muutuda nii kasutuse vähenemise kui ka mõjukama keele mõju tõttu. Täheldatud on näiteks häälikuliste vastanduste kadu, suuremat varieeruvust, sõnajärje muutumist, morfoloogiliste vormide ühtlustumist, keerukamate lausekonstruktsioonide taandumist ja sõnamoodustuse produktiivsuse vähenemist. Nancy Dorian kirjeldas Ida-Sutherlandi gaeli keeles muu hulgas mitmuse moodustamise lihtsustumist piiratud keeleoskusega kõnelejatel. Sellised muutused ei ilmne siiski kõigis hääbuvates keeltes ühtemoodi.

Keele hääbumisega võib kaasneda suulise pärimuse ning kogukonnas põlvest põlve edasi antud teadmiste kadumine. Keele sõnavaras ja väljendusviisides võivad kajastuda üksikasjalikud teadmised kohalikest taimedest ja loomadest ning traditsioonilistest elatusviisidest. Kirjalikud ülestähendused ei pruugi säilitada suulise pärimuse kõiki väljendusvahendeid.

Põlisrahvaste kogukondades on keele säilimist ja taaselustamist seostatud kogukondliku identiteedi, kultuurilise järjepidevuse ning heaoluga. Need seosed võivad olla keerukad ja sõltuda ka teistest ühiskondlikest teguritest.

Keele elujõulisuse hindamine

Keele elujõulisuse hindamisel vaadeldakse muu hulgas kõnelejate arvu ja vanuselist koosseisu, keele kasutusvaldkondi ning seda, kas lapsed keelt omandavad. Oluline on ka kogukonna ja institutsioonide suhtumine keelde. Nende tunnuste abil püütakse kirjeldada keele säilimise või taandumise ulatust.

Üks tuntud hindamisvahend on Joshua Fishmani 1991. aastal esitatud põlvkondadevahelise keeleülekande katkemise skaala GIDS (inglise keeles Graded Intergenerational Disruption Scale). Keele elujõulisuse hindamise mudeleid on edasi arendatud ka hiljem; muu hulgas on etnolingvistilist elujõulisust uurinud Martin Ehala.

UNESCO 2003. aasta keele elujõulisuse ja ohustatuse hindamise raamistik käsitleb üheksat tegurit: kuut keele elujõulisuse näitajat, sealhulgas põlvkondadevahelist keele edasiandmist, kõnelejate arvu ja keele kasutusvaldkondi; kaht keelepoliitikat ja kogukonna hoiakuid iseloomustavat näitajat ning üht keele dokumenteerituse ulatust ja kvaliteeti puudutavat näitajat. Ükski tegur ei anna üksi keele olukorrast piisavat ülevaadet.

Näide: lutsi keele hääbumine

Lutsi keel oli Kagu-Lätis Ludza ümbruses kõneldud lõunaeesti keelekuju, mille kõnelejad moodustasid keelesaare. 19. sajandi lõpus kasutati seda veel mitmekümnes külas, kuid 20. sajandil läksid lutsi kogukonna liikmed järk-järgult üle peamiselt läti ja latgali keelele. Lutsi keele igapäevane kasutus taandus 1970.–1980. aastatel.

Viimane lutsi keelt emakeelena kõnelnud inimene suri 1983. aastal, viimane vestlusoskusega kõneleja 2006. aastal ja viimane osalise keeleoskusega kõneleja 2014. aastal. Kuigi lutsi keele igapäevane kasutus on lõppenud, on osa selle kõnelejate järeltulijaid säilitanud üksikuid sõnu ja väljendeid ning mälestusi oma esivanemate keelest.

Keele säilitamine ja taaselustamine

Keele taaselustamine tähendab tegevust, millega püütakse keele hääbumist aeglustada või taastada selle kasutamist kogukonnas. Selleks võidakse toetada keeleõpet, keele kasutamist perekonnas ja avalikus elus ning keele kõnelejate koostööd; eri keelte taaselustamisel on saavutatud erinevaid tulemusi.

Eriti ulatuslik näide on heebrea keel, mis hakkas pärast pikaajalist argikasutusest puudumist taas toimima suure kõnelejaskonna igapäevase ja esimese keelena. Korni keele taaselustamise tulemusena on tekkinud ka peresid, kus lapsed omandavad seda esimese keelena, kuid kõnelejaskond on väike.

Ka liivi keele kasutamist ja edasiandmist püütakse säilitada ning tugevdada. Selleks korraldatakse muu hulgas laste ja noorte keelelaagreid ja arendatakse veebipõhiseid keeleressursse. Läti Ülikooli liivi instituudi juhataja Valts Ernštreitsi sõnul ei ole liivi keele edasiandmine täielikult katkenud; 2025. aastal hindas ta vabalt liivi keelt kõnelevate inimeste arvu suuremaks kui 20.

Keeleteadlane Akira Yamamoto on nimetanud üheksa tegurit, mis võivad toetada ohustatud keelte püsimist:

  1. keelelist mitmekesisust soosiv valdav kultuur;
  2. ohustatud keele kogukonna tugev etniline identiteet;
  3. ohustatud keelt ja kultuuri tutvustavate haridusprogrammide toetamine;
  4. kakskeelsete ja kahekultuuriliste kooliprogrammide loomine;
  5. emakeelsete kõnelejate koolitamine õpetajateks;
  6. kogu kõnelejaskonna kaasamine keele säilitamisse;
  7. hõlpsasti kasutatavate keeleõppematerjalide koostamine;
  8. nii traditsioonilist kui ka uut sisu hõlmava kirjanduse arendamine;
  9. keele kasutamine uutes olukordades ning selle seniste ja uute kasutusvaldkondade tugevdamine.

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 3 Crystal 2000, lk 1–26.
  2. ↑ Wolfram 2002, lk 764–765.
  3. ↑ Tsunoda 2005, lk 36–48.
  4. ↑ Schmid 2013, lk 117–123.
  5. ↑ Crystal 2000, lk 68–90.
  6. 1 2 3 4 Wurm 1991.
  7. ↑ Dorian 1989, lk x–xi.
  8. ↑ Aitchison 2001.
  9. 1 2 3 4 Campbell ja Muntzel 1989, lk 181–196.
  10. ↑ Wolfram 2002, lk 765–767.
  11. ↑ Wolfram 2002, lk 766.
  12. 1 2 Wolfram 2002, lk 765.
  13. ↑ Brenzinger, Heine ja Sommer 1991.
  14. ↑ Wolfram 2002, lk 766–767.
  15. ↑ Tsunoda 2005, lk 42–48.
  16. ↑ Zwisler 2021, lk 43–47.
  17. ↑ Petar Kehayov (2020). "Keelesurmast ja maailma keelelisest mitmekesisusest". Horisont, nr 6. Artikli veebiversioon.
  18. ↑ Erelt 2007, lk 135.
  19. ↑ Dorian 1978, lk 590–609.
  20. ↑ Harrison 2007, lk 23–60.
  21. ↑ Sivak 2019, artikkel 3918.
  22. ↑ Crystal 2000, lk 91–126.
  23. ↑ Tsunoda 2005, lk 9–15.
  24. ↑ Fishman 1991, lk 88–114.
  25. ↑ Ehala 2010, lk 363–378.
  26. ↑ UNESCO 2003, lk 7, 17.
  27. ↑ Balodis 2021, lk 211–214.
  28. ↑ Tartu Ülikool. "Uuritavad keeled" (ESTTYP). Veebileht.
  29. ↑ Balodis 2021, lk 224–228.
  30. ↑ Pine ja Turin 2017.
  31. 1 2 Grenoble ja Whaley 2006.
  32. ↑ Renkó-Michelsén 2013, lk 179–197.
  33. ↑ Southernmost Finnic Prosody Project. "Languages". Veebileht.
  34. ↑ Airika Harrik (29. august 2025). "Liivi keeleteadlane: liivi keele püsimajäämine on ajaloo ime". ERR Novaator. Veebiartikkel.
  35. 1 2 Crystal 2000, lk 130.

Kirjandus

Välislingid