Läänemere kilu

Läänemere kilu
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Kiiruimsed Actinopterygii
Selts Heeringalised Clupeiformes
Sugukond Heeringlased Clupeidae
Perekond Kilu Sprattus
Liik Euroopa kilu sprattus
Alamliik Läänemere kilu balticus
Trinaarne nimetus
Sprattus sprattus balticus
(Schneider, 1908)
Euroopa kilu, mis on väga sarnane Läänemere kiluga

Läänemere kilu, balti kilu ehk kilu (Sprattus sprattus balticus või Clupea sprattus balticus) on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala heeringaliste seltsis, euroopa kilu (Sprattus sprattus) alamliik. Kõiki väikseid heeringalisi nagu kilu ja anšoovis nimetatakse mõnikord ka üldnimetusega sardiinid (eriti toodete nimedes), kuigi sardiinid on eraldi alamperekonnad heeringaliste seltsis.

Levik

Läänemere kilu leidub Atlandi ookeani kirdeosas ning suuremas osas Läänemerest (teda ei leidu Põhjalahes ja Soome lahe idaosas). Läänemeres on kilu rohkem avameres, Soome lahe lääne- ja keskosas ning Riia lahe lääneosas, muudes piirkondades on selle arvukus üsna madal.

Püügist

Püütud saaki hoitakse puhastamata ca 2–3 päeva, et kalakehade seedeelundkond saaks tühjeneda. Peale selle tuleb kalu kiirelt töödelda, et ei hakkaks domineerima ensüüm katalaas. Selleks kalad kas külmutatakse või toimetatakse kuivale maale rajatud töötlemistehastesse või viiakse otse tarbijatele – näiteks restoranidele ja turgudele jne. Kuna kilu leidub palju avameres, siis püütakse seda sageli traallaevadega.

Kulinaaria

Tursa maost välja lõigatud kilud

Kalakehad on inimtoiduks olnud sajandeid. Seega on välja kujunenud ja kodumajapidamistes tarvitusel hulganisti kilukehade kulinaarseid retsepte ja erinevaid valmistamisviise. Tuntumad neist: külmutamine, soolamine, kuivatamine, praadimine, keetmine, suitsutamine, marineerimine, grillimine ja aurutamine.

Kilu soolamine

 Pikemalt artiklis Vürtsikilu

Kilu soolasid meie esivanemad peaasjalikult sügisperioodil. Kilu jäetakse rookimata, soovi korral üksnes pestakse kergelt. Nõrutatakse ning nõrgunud kilud laotakse õhukindlatesse nõudesse, näiteks klaaspurkidesse, kõhud ülespoole. Kilukihtide vahele raputatakse soola ja vürtsisegusid ning mõni loorberileht iga üle paari kilukihi. Soolatud kilud koos soolamisnõuga paigutatakse kindlasti jahedasse, muidu hakkavad kilud lagunema, mitte soolduma.

Kilude soolamise retsept aastast 1927

40 naela kilu, 5-7 naela peent inglise soola, 3 loodi vürtsi, 2 loodi pipart, 1 lood muskaatõit, 1/2 loodi muskaatpähklit, 1/2 loodi ingveri, 1 lood kaneeli, 1/2 loodi nelki, 1/2 loodi koriandrit, 4 loodi salpeetrit, 1/4-1/2 naela suhkrut ja mõned loorberi lehed.

Kõik nimetatud vürtsid peale loorberilehtede tuleb peeneks jahvatada.

Kilukehade keemiline koostis

Nimetus ja kogus

Rasvhapete sisaldus

Rasvhapete koostis ja kogus sõltub aastaaegadest merekeskkonnas: enne talve ehk oktoobris-novembris säilitavad kilud söögi olemasolu korral rohkem rasvu, millest kala talvekuudel elatub. Rasvhapete sisaldus on esitatud protsentides.

Küllastunud rasvhapped kokku 27,7

Monoküllastamata rasvhapped 42,8

Polüküllastamata oomega-3-rasvhappeid kokku 24,2

Polüküllastamata oomega-6-rasvhappeid kokku 1,6

Mikro- ja makromineraalid (mg/100 g)

Steroolid

Aminohapped g/100 g

Proteiini indeks (aluseks 100) 128

Rasvlahustuvad vitamiinid µg/100 g

Vesilahustuvad vitamiinid mg/100 g

Süsivesikud 0 g /100 g kohta

Glükeemiline indeks (GI aluseks suhkur 100) 0

Põletiku soodustamise indeks (päevas neto 50) - 186, keskmiselt põletikku soodustav

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Läänemere kilu (Sprattus sprattus balticus)". Kalapeedia.

Kirjandus

Välislingid