Kivikeraamika on keraamika liik, milles saviesemed põletatakse kõrgel temperatuuril, ligikaudu 1150–1500 ˚C juures kivikõvaks, mistõttu tooted on vastupidavamad kui madalkuumuskeraamika.
Ajalooliselt on kivikeraamika küll noorem kui madalkuumuskeraamika, kuna vajaliku kuumuse saavutamine ja hoidmine pika aja vältel oli tehniliselt keeruline, kuid see tehnoloogia on siiski üpris vana: Induse kultuuris valmistati kivikeraamikat suurel hulgal juba 2600–1900 eKr. Varaseid näiteid on leitud ka Hiinast, kus tootmine muutus suuremahuliseks alates Hani dünastiast. Keskaja alguseks oli kivikeraamika levinud teisteski Ida-Aasia kultuurides Jaapanist Korea ja Taini. Euroopas seevastu levis kivikeraamika alles hiliskeskajal, kuna siinsed põletusahjud olid vähem efektiivsed ja vajalikud saviliigid haruldasemad. Algselt oli see suurel määral Saksamaa eksporttoode. Mitmete sealsete keskuste, nt Siegburgi tooteid kasutati kesk- ja varauusajal ka Eesti linnades. Nõuvormidest on keskajal tuntumad kannud, näiteks jakobakannud, ja peekrid, varauusaega kuuluvad reljeefkaunistustega kannud, habemikkannud, uusaega mineraalveepudelid.
Traditsiooniliselt on Ida-Aasias liigitatud keraamika kõrg- ja madalkuumuskeraamikaks, võrdsustades kivikeraamika üldjuhul portselaniga. Kivikeraamika eristamine temperatuuriskaalal madalkuumuskeraamika (1000–1200 °C) ja portselani (1200–1400 °C) vahel paikneva keraamikaliigina pärineb Euroopast.
Tänapäeval eristatakse keraamikatööstuses viit liiki kivikeraamikat: traditsioonilist, peen-, keemilist, kuumuskindlat ja elektrilist. Liigituse aluseks on nii tootmisviisid kui ka toodete otstarve, näiteks kasutatakse keemilist kivikeraamikat sageli tööstuslike hapete hoiustamiseks
