Klikkerkoolitus (ka klikkertreening või plõksutikoolitus; inglise keeles clicker training, soome keeles naksutinkoulutus) on teaduspõhine meetod peamiselt loomade treenimiseks, kuid samu põhimõtteid kasutatakse ka inimeste õpetamisel (TAGteach ). Klikkerkoolitus põhineb positiivsel kinnistamisel.
Klikkerkoolituse alus on operantne tingimine, mida kirjeldas B. F. Skinner.
B. F. Skinner ja tema õpilased Marian Breland Bailey ja Keller Breland uurisid teise maailmasõja ajal tuvide käitumist ning nende treenimise võimalusi, et leida meetod treenitavale vahetu ja täpse tagasiside andmiseks. Brelandid võtsid kasutusele termini bridging stimulus (sild).
Ehkki Brelandid soovitasid juba 1940. ja 1950. aastatel klikkerkoolitust ka koertele, leidis meetod laiema toetuse alles 1980. aastate lõpus. 1992. aastal hakkasid Karen Pryor ja Gary Wilkes pidama koeraomanikele seminare ning 1999. aastal ilmus Karen Pryori "Clicker Training for Dogs" (eesti keeles "Klikkerkoolitus koertele" ISBN 9985007042, ISBN 9789985007044).
1998. aastal ilmus Alexandra Kurlandi "Clicker Training For Your Horse" ( ISBN 1-86054-292-1).
Klikkerkoolituse meetod on soovitud tegevuse kinnistamine (audiosignaal – klikk – ja sellele järgnev kinnitaja, näiteks toidupala).
Kõigepealt luuakse "sild" – loom taipab, et klikile järgneb positiivne kinnitaja (ka sarrustus). Alustatakse spontaanse tegevuse positiivse tunnustamisega ning liigutakse väikeste etappide kaupa edasi (vormimine, inglise keeles shaping).
Meetodi eelisteks peetakse, et treeneri tähelepanu on keskendunud positiivse tegevuse tunnustamisele, mitte negatiivse karistamisele. Puuduseks on, et tulemus sõltubki eelkõige treeneri tähelepanuvõimest, looma tegevuse mõtestamisest ja praktilistest oskustest.