Kodanikukoht

See artikkel räägib Šveitsi mõistest; Liechtensteini mõiste kohta vaata artiklit Kodanikukoht (Liechtenstein)

Kodanikukoht (saksa keeles Bürgerort, ka Heimatort 'kodukoht', Ort der Heimatberechtigung 'koduõiguse koht'; prantsuse keeles lieu d'origine 'päritolukoht', itaalia keeles luogo di attinenza 'kuuluvuskoht', retoromaani keeles lieu d'origin 'päritolukoht') on Šveitsis vald, kus Šveitsi kodanikul on koduõigus (Heimatrecht).

Kodanikukoht ei pruugi kattuda sünnikohaga ega elukohaga. Tänapäeval on kodanikukohal vähem praktilist tähtsust kui varem, kuid see on märgitud Šveitsi passis ja Šveitsi ID-kaardil samamoodi nagu teistes riikides sünnikoht.

Šveitsi kodakondsus koosneb valla, kantoni ja riigi kodanikuõigusest, mistõttu selle omandamine eeldab konkreetse valla kodanikuõiguse omandamist.

Ajalugu

Vanas Šveitsi Konföderatsioonis ja ka paljudes teistes varasemates isandkondades oli kodanikukoht see koht, kus esivanemad olid elanud ning omandanud õigused ja kohustused ja seeläbi saanud koduõiguse. Kodanikukoht oli see koht, kus kodanikul olid õigused ühishüvedele, mille seas olid näiteks ühiskarjamaad ja metsaõigused (Holzgerechtigkeiten). Kodanikukohas pidi ta ka maaisandat sõjaliselt teenima. See, kes sellega liitus, pidi end reeglina nagu uus osanik ettevõttesse sisse ostma.

Kodanikukoht pidi ka oma kodanike eest hoolitsema, kui need vaesusid ega suutnud enam ise elatist teenida (vaestehoolekanne). Sellepärast püüdsid 19. sajandil mõned rahalistesse raskustesse sattunud Šveitsi vallad oma vaestest lahti saada, makstes neile kinni laevasõidu Ameerikasse ning lastes neil vastutasuks oma kodanikuõigusest loobuda.

Omandamine

 Pikemalt artiklis Šveitsi kodakondsus

Šveitsi kodanikuõiguse omandamisel sünni, lapsendamise või naturaliseerimisega omandatakse ühtlasi ühe valla kodanikuõigus. See vald ongi kodanikukoht.

Sünniga saab laps selle vanema kodanikukoha, kelle nime ta kannab (Šveitsi tsiviilseadustiku artikkel 271). Varem oli see üldjuhul isa kodanikukoht. See kodanikukoht ei pea perekonna elukohaga kokku langema, vaid see "päritakse".

Varem omandas Šveitsi naiskodanik abiellumisel oma šveitslasest abikaasa kodanikukoha ja kaotas seejuures kodanikukoha, mis tal oli vallalisena. Ka pärast lahutust säilitas naine nii omandatud kodanikukoha. 20. sajandi lõpus tehti muudatus, mille kohaselt naine küll omandas abiellumisel abikaasa kodanikukoha, kuid ei kaotanud oma esialgset kodanikukohta. Alates uue nime- ja kodanikuõiguse jõustumisest 1. jaanuaril 2013 ei mõjuta abiellumine enam naise kodanikuõigust: ta säilitab oma kodanikuõiguse ainsa kodanikuõigusena (Šveitsi tsiviilseadustiku artikkel 161).

Naturaliseerimisel omandab inimene selle valla kodanikuõiguse, kus ta elab. Eeltingimuseks on tavaliselt, et ta on seal mitu aastat elanud ja on integreerunud. Elukohavalla kodanikuõigust võivad taotleda nii välismaalased kui ka Šveitsi kodanikud. Viimastele annab see võimaluse omada mitut kodanikukohta ning osaleda kodanikuvalla (mis on paljudes kohtades poliitilisest vallast sõltumatu) koosolekutel ja seal hääletada. Šveitsi kodaniku abikaasad, kes kvalifitseeruvad lihtsustatud naturaliseerimiseks, omandavad abikaasa kantoni- ja vallakodanikuõiguse (Šveitsi kodakondsusseaduse § 21 lg 4). Mõned kantonid seavad naturaliseerimisel piiranguid täiendavate kantoni- ja vallakodanikuõiguste arvule. Näiteks Solothurni kantonis tohib naturaliseerimist taotlev isik omada ainult ühte täiendavat kantonikodanikuõigust ja kuni kahte täiendavat sama kantoni valla kodanikuõigust.

Formaalselt annab kodanikuõiguse kodanikuvald; kantonites või valdades, kus kodanikuvalda ei ole, teevad seda poliitilise valla või elanikuvalla organid. See otsus on kantoni ja Šveitsi kodakondsuse andmise eeltingimus, osa mitmetasandilisest menetlusest. Varem oli vallal väga suur otsustusruum nii tingimuste kui ka menetluse osas, kuid seda on hakanud üha enam piirama kantoni ja riigi reeglid, mille eesmärk on tagada võrdsed õigused. Nii ei ole enam lubatud naturalisatsioonitaotluste üle lihtsalt hääletada, sest hääletus ei anna põhjendust (kodakondsusseaduse art 16), ja näiteks Zürichi kantonis kirjutab tingimused alates 2021. aastast ette kanton, nii et vallad ei saa enam kehtestada lisatingimusi.

Tähendus

Paljud šveitslased pole kunagi oma kodanikukohas elanud. Siiski tuleb kodanikukoht märkida paljudele ankeetidele. Pikka aega peeti kodanikukohas perekonnаregistrit, mis andis teavet sündide, abiellumiste, surmade ja kodanikuõiguste kohta. 2004. aastal asendati see isikuregistriga, mida haldab üleriiklik süsteem Infostar. Kodanikukoht annab välja kodanikukohatunnistuse (Heimatschein), mis tuleb elukohavallas seal elamise ajaks hoiule anda.

Kodanikukoht on märgitud ID-kaardile ja passi. Šveitsi isikutunnistuseseaduse (Ausweisgesetz) koostamisel kaaluti selle asendamist sünnikohaga, kuid sellest mõttest loobuti.

Kantoni ja valla tasandi poliitiliste õiguste teostamisel ei ole määrav mitte kodanikukoht, vaid elukoht, kui kodanik elab Šveitsis. Erandiks on kindla elukohata isikud, nemad hääletavad oma kodanikukohas (Šveitsi poliitiliste õiguste seadus (BPR), art 3). Välisšveitslased teostavad oma poliitilisi õigusi riigi tasandil üldjuhul oma viimases Šveitsi elukohavallas. Ainult juhul, kui seda ei ole, saavad nad hääletada oma kodanikukohas (välisšveitslaste seadus, art 18). Kantonid võivad vabalt otsustada, kas anda välisšveitslastele poliitilised õigused kantoni ja valla tasandi küsimustes, sealhulgas ka Kantonite Nõukogu valimistel.

Kohtute territoriaalset pädevust kodanikukoht riigisisestes asjades ei mõjuta. Šveitsi tsiviilkohtumenetluse seadustik (Zivilprozessordnung) näeb ette, et füüsilise isiku vastu esitatud hagide puhul on pädev üldjuhul elukoha kohus (tsiviilmenetluse seadustik, [https://www.fedlex.admin.ch/eli/cc/2010/262/de#art_10 art 10]). Rahvusvahelistes asjades võib kodanikukohal siiski olla subsidiaarne tähtsus: näiteks välisšveitslaste nimemuutused on kodanikukantoni asutuste pädevuses (Šveitsi rahvusvahelise eraõiguse seadus (IPRG), art 38) ja abielu kehtetuks tunnistamise hagi võib esitada kodanikukoha kohtusse (rahvusvahelise eraõiguse seadus, art 45a). Ka lapse ja vanema suhete (näiteks rahvusvahelise eraõiguse seadus, art 67) ning pärimisõiguse valdkonnas on kodanikukohal pädevuse määramisel subsidiaarne roll: "Kui pärandaja oli Šveitsi kodanik, kelle viimane elukoht oli välismaal, on Šveitsi kohtud või ametiasutused kodanikukohas pädevad, kui välisriigi ametiasutus tema pärandiga ei tegele." (näiteks rahvusvahelise eraõiguse seadus, art 87)

Paljudes Šveitsi valdades on kõrvuti poliitiliste valdadega säilinud oma varaga kodanikuvallad, kusjuures nende piirid ei pruugi ühtida. Aktiivsed kodanikuvallad kujundavad muu hulgas kultuurilist identiteeti ja otsustavad kodanikukohaõiguse andmise üle. Mõnel pool on poliitilised vallad kodanikuvaldade ülesanded (eelkõige kodanikuõiguse andmise) üle võtnud.

Kodanikukohal ei ole enam põhimõtteliselt kohustust osutada oma kodanikele sotsiaalabi. Seda ülesannet täidab vastavalt pädevusseadusele elukoht olenemata kodakondsusest. Sellega on kaotanud tähtsuse ka kodanikukoha võimalus vaidlustada teatud juhtudel õigusliku isadussuhte loomist. Kodanikukoht või kanton, kus kodanikukoht asub, kattis kuni 2017. aastani sotsiaalabi kulud, kui kodanik muutus uues vallas esimese kahe aasta jooksul abivajajaks või kui tal puudus kindel elukoht. Kantonite Nõukogu sotsiaalkindlustus- ja tervisekomisjon soovitas aga Liidukogul need kohustused seadusest kustutada. 2012. aastal otsustas Kantonite Nõukogu üksmeelselt 43 häälega ja Rahvusnõukogu 168 häälega 22 vastu need viimasedki kohustused kaotada. Nüüd ei saa elukoht sotsiaalabi eest enam kodanikukohalt hüvitist nõuda.

Et valla kodanikuõigus on Šveitsi kodakondsuse saamise eeltingimus, on valla kodanikuõiguse andmine tavalises (mitte lihtsustatud) naturaliseerimismenetluses oluline.

Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli, jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Aprill 2026)

Viited