 |
See artikkel räägib üldmõistest; Tiit Sepa kriminaalromaani kohta vaata artiklit Kodukäija (raamat) |
Kodukäija (saksa Wiedergänger; Saaremaal külmking, Hiiumaal nook, läänemurdes kääbas, kääp) on rahvausus, ennekõike Eesti rahvausus surnu, kes mingi süüteo pärast või muul põhjusel peab deemonliku olendina ringi käima. Enamasti käib või kummitab ta oma endises kodupaigas.
Kodukäija piirkondlike nimetuste või teisendite hulka kuuluvad kadu (Pühalepa) kooljas (Karuse, Lihula), kääp või kääba(ka)s (Läänemaa), k(r)aapjalg või kaaba(s)jalg või kaabakas, kooluking, kotumees, kääpjalg või kööpjalg, külmking (Saaremaa), nook (Hiiumaa), tagasikäija (Karuse), umbluu, varp (Läänemaa), ülevalkäija (Hiiumaa). Ähmane või ebamäärane kodukäija võib olla ka kummitus, (silma)viirastus, silmapete, tont, näidis, hirmutis, kohutaja, koll, õud-asi, lummutis, võrgutaja, vilbus, hing, vaim. Virumaal sulasid ühte kodukäija ja marras. Erinevad jaotused pole alati kooskõlas: näiteks Wiedemann peab külmkingaga vastanduvaks kodukäijaks pigem heatahtlikke vaime, kes pole lihtsalt taevasse mahtunud ja on seega sunnitud sihitult maa peal hulkuma. Eiseni jaoks on sellised olendid aga just eraldi kategooria ning kodukäija on pigem pahatahtlik.
Kodukäijaks võis hakata surnu, keda polnud kombekohaselt või õigete panustega maetud. Kingade või jalgadega seotud kodukäijanimetusi on näiteks seostatud sellega, et neile pole kaasa pandud hinge teekonnaks sobivaid jalanõusid. Matmata jäänud luud võisid mõne uskumuse kohaselt hakata aga soiguma ja vahtu välja ajama. Kodukäimise põhjuseks võis olla ka surnule antud lubaduse murdmine või lugupidamatus lahkunu vastu, aga samas ka liigne leinamine. Sügisesel hingedeajal käisid surnute hinged kodudes ning võisid muutuda kodukäijateks, kui õigeid tavasid ei järgitud. Vägivaldsel kombel surnud, samuti kurjategijad ja nõiad võisid pärast surma kodukäijaiks hakata ning samuti võinud nõiad surnute hingi välja manada, mõne nõia hing aga olevat juba elusast peast kummituseks või külmkingaks käinud.
Tavaliselt kummitab kodukäija oma endises elukohas ning karistab majalisi matusekommete täitmatajätmise eest, mängides vempe ja tekitades hääli. Eisen eristab kääbast kodukäijast, kuna see kummitab oma hauapaiga (samuti kääpa või siis kalmu), mitte kodukoha läheduses. Kääpad, külmkingad, kodukäijad jt vaimud võisid elavatele ilmuda, et neid tantsule või muudmoodi kaasa kutsuda, meelitades nad nõndamoodi samuti surma. Selle taga võis olla igatsus seltskonna või võimu järele, samuti lihtsalt pahatahtlikkus elavate vastu. Lisaks võisid mõned surnud vihast või kurjusest elavatele füüsiliselt kallale tulla, põhjustada õnnetusi ning saata neile haigusi. Näiteks külmkinga puhul on välja toodud, et nende jäetud jäljest üle astumine või nende varju langemine inimesele põhjustasid taude.
Seega oli kodukäija enamasti kahjulik või vähemalt tülikas nähtus. Teda on võimalik kahjustada hõbekuuliga, samuti kardab ta koiduvalgust või kuke kiremist ning pikset. Eriline hirm on tal aga huntide ees, kes võivad ta kerge vaevaga tükkideks rebida. Väiksemad trikid kodukäija käest pääsemiseks on tema nime ütlemine ning oma pastlapaelte katkilõikamine.
Kujumuutjana võis kodukäija ilmuda väga erinevalt. Tihti näis ta, nagu ta oli hauda panduna olnud, või siis lihtsalt laibana. Samuti esinesid kodukäijad sageli uduja valge pilve, varjukuju või valge palakaga kaetuna. Külmkinga kohta öeldi mõnikord, et valgel kujul esinevad külmkingad olid heatahtlikud, hallid või mustad külmkingad aga kuritahtlikud. Mõnikord suutsid kodukäijad võtta ka loomade või pisuhänna kuju.