 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2019) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2019) |
Kriitilise tee meetod (critical path method), ka kriitilise tee analüüs (critical path analysis) on termin, millega kirjeldatakse protsesside kogumit ja andmeanalüüsimeetodit projektijuhtimises. See põhineb matemaatilisel algoritmil, mille abil planeeritakse projekti tegevuste ajakava. Meetodit kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades projektide efektiivseks elluviimiseks.
Kriitilise tee meetodi arendamine sai alguse 1950ndate lõpus Morgan R. Walkeri ja James E. Kelley juhtimisel, kes töötasid vastavalt ettevõtetes DuPont ja Remington Rand. Arendustöö algas 1956. aasta detsembris DuPonti inseneride töörühmas ning vaatamata varjatud lõplikule maksumusele oli projekti eelarve selle aja kohta märkimisväärne. Tänu Walkeri innukusele valmis mudeli prototüüp 1957. aasta märtsi alguseks ning sama aasta septembris tehti George Fisher Worksis meetodi esimene praktiline katsetus. Kuigi meetodit tutvustati avalikkusele juba 1957. aasta märtsis, kestis kogu arendusfaas kokku 27 kuud, jõudes lõpule 1959. aasta veebruaris. Kelley ja Walker on hiljem märkinud, et nad olid selle meetodi loomisel lihtsalt õigel ajal õiges kohas.
Kriitilise tee meetodi rakendamisel jagatakse projekt komponentideks ning tehakse kindlaks kõik vajalikud tegevused selle edukaks lõpetamiseks. Iga tegevus seatakse järjekorda vastavalt varaseimale võimalikule algusajale, kusjuures lõpuaeg on määrava tähtsusega, et vältida projekti pikenemist üle planeeritud aja.
Tavaliselt on projekti elluviimiseks mitu võimalikku viisi, kuna paljud tegevused saavad toimuda paralleelselt või on sõltuvad üksteisest vähem. Kriitiliseks teeks nimetatakse aga just seda konkreetset tegevuste ahelat, mille kogukestus on kõige pikem. See tähendab, et iga viivitus sellel teel lükkab edasi kogu projekti lõpptähtaega, välja arvatud juhul, kui töö käigus viiakse sisse muudatusi.
Kriitilise tee meetodit soovitatakse kasutada projektide puhul, kus tegevuste järjekord ja ajastus on eriti tähtsad. Näiteks on see vajalik hoonete konstrueerimisel ja teede ehitusel, samuti uute toodete väljatöötamisel ning turuletoomisel. Lisaks rakendatakse meetodit arvutisüsteemide installeerimisel või uuendamisel, teadus- ja tehnikaarenduse projektide juures ning laevaehituse või laevade rekonstrueerimise planeerimisel.
Kriitilise tee määramine algab projekti kõigi oluliste tegevuste määratlemisega, kusjuures soovitatav on keskenduda olulisematele ülesannetele ja koostada neist hierarhiline struktuur. Seejärel tegevused järjestatakse, lähtudes nende omavahelistest seostest. Kui seosed on paigas, joonestatakse nende andmete põhjal võrkdiagramm, mis visualiseerib tegevuste ahela. Järgmise sammuna hinnatakse igale etapile kuluvat aega, tuginedes kogemustele või ekspertarvamustele; täpsuse huvides kasutatakse sageli kolme punkti hindamist, mis kaalub optimistlikku, tõenäolist ja pessimistlikku ajakulu. Kriitilist teed saab tuvastada kas diagrammi visuaalselt analüüsides – leides kõige pikema kestusega jada – või kasutades täpsemat arvutusmeetodit (forward pass ja backward pass), mis määrab kindlaks tegevuste varajased ja hilised algus- ning lõpuajad. Planeerimisprotsessi viimane osa on skeemi pidev ajakohastamine projekti edenemise vältel. See võimaldab tegelike andmete põhjal kriitilist teed vajadusel ümber arvutada ning prognoosida täpsemalt projekti lõplikku valmimisaega.
Iga projekti, olenemata selle keerukusastmest, saab jaotada konkreetseteks tegevusteks. Planeerimisprotsess algab nende tegevuste loogilisse ritta seadmisega, kus määratletakse selge ahel protsessi alustamisest kuni selle lõpetamiseni. Tõhusaim viis selle järjekorra visualiseerimiseks on kasutada tegevusskeemi (Activity-on-Node diagram), kus iga tööetappi tähistab kastike ning nendevahelisi seoseid märgivad nooled. Selline mudel rajaneb tavaliselt põhimõttel, et järgmise sammuni jõudmiseks peab eelnev tegevus olema täielikult lõpetatud.
Kui tegevused on loogilisse järjestusse seatud, algab protsessi matemaatiline kalkuleerimine, et määrata kindlaks projekti ajaraamid. See arvutusprotsess jaguneb kaheks: liikumine algusest lõppu ehk pärisuunaline arvutus (Forward Pass) ja liikumine lõpust algusesse ehk vastusuunaline arvutus (Backward Pass). Arvutuste käigus kasutatakse järgmisi põhimõisteid ja valemeid:
Järgmise sammuna tuleb kalkuleerida varajase alguse ja varajase lõpu tulemused igale tegevusele eraldi.
Need arvutused toovad esile erinevuse tegevuse varaseima ja hiliseima võimaliku algusaja vahel, mis määrab ära ajaakna, kus tegevus võib nihkuda ilma kogu projekti graafikut ohustamata. Sama tulemuseni jõutakse nii hilise ja varajase algusaja kui ka hilise ja varajase lõpuaja vahe leidmisel, kuid mõlemad meetodid peavad andma identse tulemuse. Nende kalkulatsioonide põhjal tuvastataksegi kriitiliste tegevuste ahel ehk kriitiline tee. On oluline märkida, et kriitilise tee kogukestus on võrdne kogu projekti täitmisajaga. See kinnitab tõsiasja, et mistahes viivitus kriitilisele teele jäävates tegevustes avaldab otsest mõju projekti lõpptähtajale, lükates seda edasi täpselt viivituse võrra.
