Kuusalu murrak
Kuusalu rannakeel (ka Kuusalu rannikumurrak või Kuusalu murrak, kohalikus kõnepruugis rannakiel ja pohiranna) on kirderanniku murderühma rannikumurdesse kuuluv murrak Kuusalu kihelkonna rannaaladel. Kihelkonna rannast kaugematel aladel on räägitud murrakut, mida liigitatakse hoopis keskmurde alla. Kuusalu murrak kuulub Haljala ja Jõelähtme murrakuga kirderannikumurde läänerühma.
Kuusalu murrak jaguneb kaheks. Kirderannikumurde osa jääb kitsale rannaalale. Sisemaale jääv maamurre kuulub aga keskmurde alla. Kuusalu murrakuna käsitletaksegi ravaliselt just rannamurret.
Murraku piires on erinevused ka Pärispea poolsaare, Juminda poolsaarte ja läänepoolse Kaberneeme ja Salmistu kandis kõneldava keele vahel.
Iseäreasused
Kuusalu murrakul on palju ühist soome keelega ja tihe suhtlus Soomega on aidanud keele vanapärast ilmet säilitada.
- Vältevahelduse puudumine (must:musta:musta, ilm:ilma:ilma, koer:koera:koera III vältes).
- Kaashäälikuid ei palataliseerita (palk kõlab ühtmoodi sõnades 'töötasu' ja 'langetatud puutüvi').
- Puudub õ-häälik, mida asendavad muud häälikud, sageli o, a või e (oues 'õues', loppu 'lõpp', sana 'sõna', verko 'võrk', keik 'kõik', ehtu 'õhtu', öli ja eli 'õli').
- Järjekindel vokaalharmoonia (jaksamma, ärgijegä, löüdänd)
- Tegusõna 3. pööre on alati tugevas astmes (ta otta(b) 'võtab', lugeb 'loeb', aga ma odan 'võtan', luen 'loen').
- Puuduvad täielik sisekadu (kündäjä 'kündja', niitama 'niitma', nahkane 'nahkne') ja lõpukadu (metsä 'mets', seppä 'sepp', lukko 'lukk').
- Pikk ü ei ole diftongistunud (küüned, süü).
- Sisseütleva käände s hääldub pikemalt (paadiss 'paadis').
- u-line diftong 'pael' ja 'naerma' tüüpi sõnades (kaula 'kael', neula 'nõel', naurab 'naerab').
- u- või i-lõpuline mitmuse osastav (johviku 'jõhvikaid', tuori muni 'tooreid mune').
- ng-ühend hääldub nagu soome keeles (ŋŋ) nasaalse sulghäälikuna (kengäd 'kingad', langad 'lõngad').
Vormilised iseärasused
- da-lõpuline osastav (piigada 'piigade', isädä 'isade')
- je- või e-lõpuline sisseütlev (tubaje 'tuppa', küläje 'külla')
- Oleva käände kasutamine (vanuna ’vanas eas’, aegana ’õigel ajal’)
- nud-lõpu asendamine ned-lõpuga (saaned 'saanud', käüned 'käinud', tulled ’tulnud’)
- Vanasti kasutati pöördelist eitusverbi (minä en, sinä et, tämä ei, me emme, te ette, nämäd eiväd (tule)).