Kvantandur on seade, mis kasutab füüsikalise suuruse mõõtmiseks kvantmehhaanilisi süsteeme ja nähtusi. Teise kvantrevolutsiooni kontekstis on arendatud uusi kvantandurite tehnoloogiaid, mille abil on võimalik saavutada klassikalistest anduritest oluliselt paremat täpsust ja stabiilsust. Näiteks võimaldavad kvantandurid mitmes rakendusvaldkonnas täpsemalt mõõta magnetvälju, aega, ruumilist asukohta ja gravitatsioonivälju. Kvantandurid kuuluvad kvanttehnoloogia hulka, mis tervikuna on üks nn „teise kvantrevolutsiooni“ võtmevaldkondi.
Tööpõhimõte
Kvantandurite eripära seisneb selles, et need kasutavad kvantolekute superpositsiooni ja põimumist ning on ülitundlikud välistingimuste suhtes. Põhimõtteliselt toimib kvantandur nii, et kvantsüsteem puutub kokku välise mõjuriga (nt magnet- või gravitatsiooniväljaga), mis põhjustab kvantoleku muutuse. Selle muutuse kaudu saab arvutada mõõdetava suuruse väärtuse. Näiteks põhinevad aatomkellad ja aatommagnetomeetrid kvantandurite tööpõhimõttel: aatomkell mõõdab aega kvantsüsteemides toimuvate elektromagnetvõnkumiste abil, aatommagnetomeeter aga tuvastab nõrku magnetvälju aatomi energianivoode muutuste kaudu.
Tüübid ja tehnoloogiad
Kvantandurite hulka kuulub mitmesuguseid seadmeid ja tehnoloogiaid:
Magnetomeetrid: näiteks SQUID-tüüpi superjuhtivad magnetomeetrid või teemantide NV-keskustel põhinevad andurid.
Aatomkellad: ülitäpsed ajamõõteseadmed, mis kasutavad aatomite optilisi üleminekuid ja on võtmetähtsusega nt GPS-süsteemides.
Inertsiaal- ja gravitatsiooniandurid: aatominterferomeetrid, güroskoobid, kiirendusandurid ja gravimeetrid, mis tuvastavad kiirendust või gravitatsioonijõudu kvantinterferentsi abil..
Rydbergi-aatomitel põhinevad andurid: mõõdavad elektromagnetvälju kasutades kõrge energiaga Rydbergi aatomeid.
Ruumiuuringutes (planeetide gravimeetria, positsioneerimine) ja isegi tuumamaterjalide detekteerimisel kasutatakse kvantandureid nende tundlikkuse tõttu.