Loomkatse

Mälestusmärk katseloomadena hukkunud merisigadele Riemsis
Wistari laborirott

Loomkatse (loomsed uuringud, in vivo katsed) on inimeste asemel loomade peal tehtav uuring. Loomkatseid hõlmavaid uurimusi viiakse läbi ülikoolide teadusasutustes, meditsiinikoolides, farmaatsiafirmades, kaitseasutustes ja ka kommertsettevõtetes, mis pakuvad loomkatsete võimalust. Loomkatsed võivad olla nii alusuuringuteks (geneetika, arengubioloogia, käitumisuuringud) kui ka rakendusuuringuteks (biomeditsiinilised uuringud, ravimiuuringud, toksikoloogia, kosmeetika).

Loomi kasutatakse ka hariduses, tõuaretuses ja kaitseuuringutes. Katsetuste regulatsioonide rangus erineb riigiti. Ka katseloomade päritolu on erinev: enamik neist on sündinud ja kasvanud spetsiaalsetes kasvandustes, kuid on ka loomi, kes on püütud metsikust loodusest või vahendatud edasimüüjate kaudu varjupaikadest või oksjonitelt.

Loomkatsete tulemusi ei saa alati inimestele üle kanda. Näiteks väidetakse loomkatsete põhjal, et kanep ravib vähki, kuid inimestega tehtud kliinilised uuringud ei ole seda adekvaatselt tõestanud.

Ajalugu

Vanimad viited loomkatsete kohta on leitud vanadest 2. ja 4. sajandi eKr aegsetest Vana-Kreeka kirjutistest. Aristoteles ja Erasistratos olid ühed esimestest, kes tegid katseid elavate loomade peal. 2. sajandil elanud Vana-Rooma arst Galenos lahkas sigu ja kitsi ning on tuntud ka nn vivisektsiooni isana. Avenzoar, 12. sajandil Hispaanias elanud Araabia päritolu arst, kes samuti praktiseeris lahkamist, soovitas kasutada loomkatseid, et veenduda kirurgiliste protsesside ohutuses inimestele.

I. Pavlovi katse koeraga

1880. aastatel demonstreeris Louis Pasteur veenvalt pisikuteooria tõesust, kui tal õnnestus lammas nakatada Siberi katkuga. 1890. aastatel kirjeldas Ivan Pavlov tingitud refleksi olemust koertega tehtud katsete abil. Insuliin isoleeriti esmakordselt koertest 1922. aastal ja see tõi pöörde diabeedi ravis. 3. novembril 1957 sai Nõukogude Liidu koer Laika esimeseks loomaks paljude seast, kes on Maa ümber tiirelnud. 1970. aastatel töötati vöölaste abil välja leepravastased antibiootikumid ja vaktsiinid, mis võeti kasutusele ka inimmeditsiinis. Oskus muuta loomade geneetikat astus suure sammu edasi 1974. aastal, kui Rudolf Jaenisch suutis luua esimese transgeense imetaja, integreerides SV40 viiruse DNA hiire genoomi. Geneetika arenes kiiresti ning 1996 sündis esimene täiskasvanud looma rakust kloonitud imetaja, lammas Dolly.

Toksikoloogia katsed said tähtsaks 20. sajandil. Enne seda, 19. sajandil, olid ravimite tootmist reguleerivad seadused palju vabamad. Kuid pärast mitut traagilist ravimikatastroofi võtsid paljud riigid vastu seadused, mis kohustasid uusi ravimeid enne müügile paiskamist loomade peal testima.

Loomade tingimused ja kasutamine

Kolm R-i (ingl The Three Rs) on kolm juhtivat põhimõtet katseloomade eetilisemaks kasutamiseks ja kohtlemiseks. Põhimõtted pakkusid välja W.M.S. Russel ja R. L. Burch 1959. aastal. Kolm R-i tähistavad järgimisi põhimõtteid:

Kolm R-i ei toeta ainult alternatiivide kasutamist, vaid rõhutavad vajadust täiustada teaduslikku tööd ja tõsta katseloomade heaolu standardeid.

Statistika

Täpsete andmete kogumine loomkatsetes kasutatavate loomade koguarvu kohta on ülemaailmselt väga keeruline. Suurbritannia ühingu BUAV (Cruelty Free International) hinnangul kasutatakse loomkatsetes igal aastal ligi 100 miljonit selgroogset looma.

2011. aasta andmetel kasutati Euroopa Liidus (EL) katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kokku peaaegu 11,5 miljonit selgroogset looma. Närilised ja küülikud moodustavad 80% kõikidest katseteks kasutatud loomadest. Kõige sagedasem katseloomade liik on hiired, kes moodustavad 61% katseloomade koguarvust, neile järgnevad rotid (14%). Sarnaselt varasematele aastatele oli arvukuselt teine rühm kõigusoojased loomad (peaaegu 12,5%). Alates 1999. aastast ei ole EL-i katsetes kasutatud inimahvlasi. Kolmas enim kasutatud loomade rühm olid linnud, kes moodustasid üldkasutusest 5,9%.

Kasutatavate loomade päritolu

Euroopa liidus reguleerib katseloomade päritolu direktiiv 2010/63/EL, mille kohaselt peavad laboriloomad olema spetsiaalselt selleks otstarbeks aretatud. Erandiks on juhud, kui loom on seaduslikult imporditud ning tegu pole metsiku ega hulkuva loomaga (erakorralise leppega on ka siin võimalikud erandeid). Enamus 2011. aastal kasutatud loomaliike pärines ELi loomakasvatuskeskustest. Teatud liigid, näiteks kassid, koerad, tuhkrud ja Vana Maailma ahvid pärinesid nii ELis kui ka väljaspool ELi asuvatest kasvandustest. Katseloomad pärinevad eri kohtadest. Erinevad selgrootute loomaliigid paljundatakse laboris kohapeal. Selgroogsed loomad ostetakse enamasti sisse kasvandustesr, kuid osa loomade puhul kasutatakse ka loodusest püütud või oksjonilt ja varjupaigast ostetud isendeid.

Selgrootud

Drosophilia melanogaster ehk äädikakärbes

Kuigi selgrootuid kasutatakse katsetes palju rohkem kui selgroogseid, on nendega seotud uuringud palju vähem reguleeritud. Enim kasutatud selgrootute liigid on puuviljakärbes (Drosophilia melanogaster) ja varbuss (Caenorhabditis elegans). Varbussi puhul on tegemist ümarussiga, kelle keha on üleni läbipaistev ja kelle keharakkude paiknemine on teada. Puuviljakärbse puhul on võimalik kasutada väga suurt valikut geneetilisi tööriistu. Selgrootute eelis selgroogsete ees on lühike elutsükkel ja lihtsus suurt hulka isendeid uurida ja hoiustada. Samas puudub putukatel omandatud immuunsus, mistõttu ei saa neid kasutada paljudes meditsiinilistes uuringutes, näiteks vaktsiinide väljatöötamisel.

Selgroogsed

Lahatud hiire preparaat

Hiiri kasutatakse katseloomadena enim nende väikese kasvu, madala hinna, kerge käsitlemise ja kiire paljunemise pärast. Hiire geenid on 99% ulatuses inimese omadega sarnased, mistõttu neid peetakse parimateks mudeliteks inimese geneetiliste haiguste uurimisel. Geeniteholoogia abil on võimalik hiiri geneetiliselt muundada, et need oleksid mudeliks laiale valikule inimese haigustest. Rotte kasutatakse samuti palju füsioloogilistes, toksikoloogilistes ja vähiuuringutes, kuid rottide puhul on geneetiline manipulatsioon palju keerulisem, mis limiteerib nende kasutamist.

Primaadid (v.a inimesed)

Šimpans Ham, esimene inimlane kosmoses

Primaate kasutatakse toksikoloogiatestides, AIDSi- ja hepatiidiuuringutes, neuroloogia-, käitumis- ja kognitsiooniuuringutes, reproduktsiooniuuringutes, geneetilistes uuringutes ja ksenotransplantatsiooni uurimisel. Primaate kasvatatakse uuringu otstarbeks või püütakse metsikust loodusest. Kokku kasutatakse Euroopa liidus ja USA-s loomkatseteks ligi 70 000 primaati aastas. Enamus katseid tehakse makaakide peal, kuid kasutatakse ka marmosette ning perekondadesse Ateles ja Saimiri kuuluvaid ahve. USA-s kasutatakse ka šimpanseid ja paaviane. Primaatide abil loodetakse leida ravi Huntingtoni tõve vastu ning luua täpsemaid AIDSi mudeleid.

Uuringute klassifikatsioon

Alusuuringuid tehakse selleks, et avastada, kuidas organismid arenevad, talitlevad ja käituvad. Loomkatsete vastased protesteerivad, et alusuuringutel on vähe praktilist väärtust või puudub see üldse. Kuid teadlaste sõnul pakuvad just alusuuringud vajalikke teadmisi rakendusuuringute teostamiseks ja arenemiseks.

Rakendusuuringute eesmärgiks on spetsiifilisi ja praktilisi küsimusi ning probleeme lahendada. Rakendusuuringud kasutavad tihti loomade haigus- ja seisundimudeleid, mis on loodud alusuuringute käigus. Rakendusuuringud võivad omakorda olla uue ravimi avastamise algfaas.

Ksenotransplantatsiooni uuringud hõlmavad ühe liigi kudede või elundite transplantatsiooni teisele liigile. Seda tehakse eelkõige selleks, et lahendada doonorelundite puudus.

Toksikoloogia teste viivad enamasti läbi farmaatsiafirmad, kes katsetavad ravimeid ja nende turvalisust. Vastavalt 2011. aasta raportile kasutati Euroopa Liidu liikmesriikides toksikoloogilisteks ja muudeks ohutusuuringuteks 1 004 873 looma, mis on 8,75% kõigist loomkatsetest. Toksikoloogiatestid tehakse ilma anesteesiata, kuna ravimitevahelised interaktsioonid võivad tulemusi mõjutada.

Kosmeetikatoodete katsetamine loomade on eriti vastuoluline teema. Sääraseid uuringuid viiakse siiani läbi USA-s, kus testitakse ainete toksilisust, ärritavust, fototoksilisust ja mutageensust. Kosmeetilised loomkatsed on keelatud Indias, Euroopa Liidus, Iisraelis ja Norras.

Ravimikatsetused – enne 20. sajandit oli ravimeid reguleerivaid seadusi vähe, kuid praegu läbivad kõik uued farmaatsiatooted range kontrolli, kasutades selleks ka loomkatseid. Nende käigus uuritakse mõju metabolismile, ravimite toksilisust, efektiivsust ja muid spetsiifilisi omadusi nagu mõju viljakusele, embrüo arenemisele ja võimalikku kantserogeenset mõju.

Loomkatseid kasutatakse ka hariduslikel ja sõjalistel eesmärkidel, et arendada relvi, vaktsiine, lahingus kasutatavaid kirurgilisi meetodeid ja kaitseriietust.

Eetika

Loomkatsete tegemisega kaasnevad keerulised eetilised küsimused, mis põhjustavad palju vaidlusi, ning 20. sajandi jooksul on seisukohad loomkatsete suhtes palju muutunud. Siiani ollakse eriarvamusel, millised protseduurid on teatud eesmärkide saavutamiseks kasulikud. Samuti vaieldakse selle üle, millised eetilised printsiibid peaksid kehtima eri loomaliikidele. Domineeriv arusaam tänapäeval on, et teaduslike ja meditsiiniliste eesmärkide saavutamiseks on loomkatsed lubatud juhul, kui minimeeritakse loomade kannatused. Briti valitsus on vastu võtnud täiendava nõude, et omavahel kaalutaks ja võrreldaks loomadele tekitatud kahju ja loomkatsetest saadavat kasu.

Valu ja kannatused

Loomkatsetega põhjustatava valu ja kannatuste ulatus ning loomade võime seda kogeda ja tajuda on tekitanud laiaulatuslikke arutelusid. Arvamus, et loomad ei taju valu nii nagu inimesed, pärineb 17. sajandist René Descartesilt, kes arutles, et loomad ei koge valu ja kannatusi, sest neil puudub teadvus. 

Viited

  1. ↑ Animals In The Scientific Procedures parliament.uk
  2. ↑ "Use of Laboratory Animals in Biomedical and Behavioral Research", Institute for Laboratory Animal Research, The National Academies Press, 1988 ISBN 0-309-07878-4.
  3. ↑ Cooper, Sylvia (1999-08-01). "Pets crowd animal shelter", The Augusta Chronicle.
  4. ↑ Gillham, Christina (2006-02-17). "Bought to be sold", Newsweek.
  5. ↑ Peeter Padrik: kas usaldada arsti või ravitsejat?, 10. märts 2015, veebiversioon (vaadatud 13.03.2015)
  6. ↑ http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3123518/
  7. ↑ Mock M, Fouet A (2001). "Anthrax". Annu. Rev. Microbiol. 55: 647–71.doi:10.1146/annurev.micro.55.1.647. PMID 11544370.
  8. ↑ Windholz G (1987). "Pavlov as a psychologist. A reappraisal". Pavlov J Biol Sci 22 (3): 103–12. PMID 3309839.
  9. ↑ Gorden P (1997). "Non-insulin dependent diabetes–the past, present and future". Ann. Acad. Med. Singap. 26 (3): 326–30. PMID 9285027.
  10. ↑ Walgate R (1981). "Armadillos fight leprosy". Nature 291 (5816): 527.Bibcode:1981Natur.291..527W. doi:10.1038/291527a0. PMID 7242665.
  11. ↑ Jaenisch R, Mintz B (1974). "Simian Virus 40 DNA Sequences in DNA of Healthy Adult Mice Derived from Preimplantation Blastocysts Injected with Viral DNA". Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 71 (4): 1250–4.Bibcode:1974PNAS...71.1250J. doi:10.1073/pnas.71.4.1250. PMC 388203.PMID 4364530.
  12. ↑ Wilmut I, Schnieke AE, McWhir J, Kind AJ, Campbell KH (1997). "Viable offspring derived from fetal and adult mammalian cells". Nature 385 (6619): 810–3.Bibcode:1997Natur.385..810W. doi:10.1038/385810a0. PMID 9039911.
  13. ↑ The Elixir Tragedy, 1937 | The Scientist Magazine®
  14. ↑ Bara Fintel, Athena T. Samaras, Edson Carias, (2009) THE THALIDOMIDE TRAGEDY: LESSONS FOR DRUG SAFETY AND REGULATION
  15. ↑ Burkholz, Herbert (1997-09-01). "Giving Thalidomide a Second Chance". FDA Consumer (US Food and Drug Administration).
  16. ↑ Russell, W.M.S. and Burch, R.L., (1959). The Principles of Humane Experimental Technique, Methuen, London. ISBN 0900767782 [1]
  17. ↑ "Vivisection FAQ". British Union for the Abolition of Vivisection.
  18. 1 2 3 Seitsmes aruanne Euroopa Liidu liikmesriikides katseteks ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatud loomi käsitleva statistika kohta, Brüssel, 5.12.2013
  19. ↑ "Who's Who of Federal Oversight of Animal Issues". Aesop-project.org.
  20. ↑ Antoshechkin I, Sternberg PW (2007). "The versatile worm: genetic and genomic resources for Caenorhabditis elegans research". Nature Reviews Genetics 8 (7): 518–32.doi:10.1038/nrg2105. PMID 17549065.
  21. ↑ Matthews KA, Kaufman TC, Gelbart WM (2005). "Research resources for Drosophila: the expanding universe". Nature Reviews Genetics 6 (3): 179–93. doi:10.1038/nrg1554.PMID 15738962
  22. ↑ Schulenburg H, Kurz CL, Ewbank JJ (2004). "Evolution of the innate immune system: the worm perspective". Immunological Reviews 198: 36–58. doi:10.1111/j.0105-2896.2004.0125.x. PMID 15199953.
  23. ↑ Rosenthal N, Brown S (2007). "The mouse ascending: perspectives for human-disease models". Nature Cell Biology 9 (9): 993–9. doi:10.1038/ncb437.PMID 17762889.
  24. ↑ Aitman TJ, Critser JK, Cuppen E, Dominiczak A, Fernandez-Suarez XM, Flint J, Gauguier D, Geurts AM, Gould M, Harris PC, Holmdahl R, Hubner N, Izsvák Z, Jacob HJ, Kuramoto T, Kwitek AE, Marrone A, Mashimo T, Moreno C, Mullins J, Mullins L, Olsson T, Pravenec M, Riley L, Saar K, Serikawa T, Shull JD, Szpirer C, Twigger SN, Voigt B, Worley K (2008). "Progress and prospects in rat genetics: a community view". Nature Genetics 40 (5): 516–22. doi:10.1038/ng.147. PMID 18443588.
  25. ↑ International Perspectives: The Future of Nonhuman Primate Resources, Proceedings of the Workshop Held April 17–19, pages 36–45, 46–48, 63–69, 197–200.
  26. ↑ Fifth Report on the Statistics on the Number of Animals used for Experimental and other Scientific Purposes in the Member States of the European Union, Commission of the European Communities, published November 2007
  27. ↑ Kathleen M. Conlee, Erika H. Hoffeld and Martin L. Stephens (2004) Demographic Analysis of Primate Research in the United States, ATLA 32, Supplement 1, 315–322
  28. ↑ "Science article on chimps in the USA". Sciencemag.org. 2007-01-26. Retrieved 2012-07-13.
  29. ↑ Yang SH, Cheng PH, Banta H, Piotrowska-Nitsche K, Yang JJ, Cheng EC, Snyder B, Larkin K, Liu J, Orkin J, Fang ZH, Smith Y, Bachevalier J, Zola SM, Li SH, Li XJ, Chan AW (2008). "Towards a transgenic model of Huntington's disease in a non-human primate".Nature 453 (7197): 921–4. Bibcode:2008Natur.453..921Y. doi:10.1038/nature06975.PMC 2652570. PMID 18488016.
  30. ↑ Emborg ME (2007). "Nonhuman primate models of Parkinson's disease". ILAR journal / National Research Council, Institute of Laboratory Animal Resources 48 (4): 339–55.doi:10.1093/ilar.48.4.339. PMID 17712221.
  31. 1 2 "Select Committee on Animals in Scientific Procedures Report", House of Lords, July 16, 2002. See chapter 3: "The purpose and nature of animal experiments." Retrieved July 6, 2010.
  32. ↑ Platt JL, Lin SS (1998). "The future promises of xenotransplantation". Annals of the New York Academy of Sciences 862: 5–18. Bibcode:1998NYASA.862....5P.doi:10.1111/j.1749-6632.1998.tb09112.x. PMID 9928201.
  33. ↑ Watkins JB (1989). "Exposure of rats to inhalational anesthetics alters the hepatobiliary clearance of cholephilic xenobiotics". The Journal of Pharmacology and Experimental Therapeutics 250 (2): 421–7. PMID 2760837.
  34. ↑ Stephens, Martin & Rowan, Andrew.An overview of Animal Testing Issues, Humane Society of the United States
  35. ↑ Engebretson, Monica (March 16, 2014)."India Joins the EU and Israel in Surpassing the US in Cruelty-Free Cosmetics Testing Policy". The World Post.
  36. ↑ "Cruelty Free International Applauds Congressman Jim Moran for Bill to End Cosmetics Testing on Animals in the United States" (Press release). March 5, 2014.
  37. ↑ Rollin BE (2006). "The Regulation of Animal Research and the Emergence of Animal Ethics: A Conceptual History". Theoretical Medicine and Bioethics 27 (4): 285–304.doi:10.1007/s11017-006-9007-8. PMID 16937023.
  38. ↑ "1985 Amendment to Animal Welfare Act". Nal.usda.gov. Retrieved 2012-07-13.
  39. ↑ "Summary of House of Lords Select Committee on Animals In Scientific Procedures". UK Parliament. 2002-07-24. Retrieved 2012-07-13.
  40. ↑ "The Ethics of research involving animals". Nuffield Council on Bioethics.
  41. ↑ Carbone, p. 149.

Välislingid