Luterlased ise on oma kirikut nimetanud ja nimetavad õigupoolest evangeelseks, kristlikuks või apostellikuks. Nimetus "luterlased" (ladina keelesLutherani) pärineb algselt katoliiklastelt (Johann Eck (1520: "aduersus Lutheranos, et alios hostes Ecclesiae" 'luterlaste ja teiste Kiriku vaenlaste vastu'), kes tarvitasid seda selleks, et kuulutada protestandidketseriteks. Alles hiljem hakkasid luterlased end ise selle sõnaga nimetama, et eristuda nii katoliiklastest kui ka Huldrych Zwingli ja Johann Calvini järgijatest.
Luterlased peavad end autentse kristluse ja vanakirikliku traditsiooni esindajateks: "Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi usutunnistus)
Oma kirikuid ja kogudusi nimetavad nad luterlikeks, luteriusu, evangeelseteks või evangeelseteks luteriusu kirikuteks ja kogudusteks.
Rahvusvaheliselt on luterlikud kirikud koondunud mitmesse kirikuosadust või koostööd korraldavasse ühendusse. Kolm tuntumat ülemaailmset luterlikku organisatsiooni on:
Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu, mis asutati praegusel kujul 1993. aastal, on konfessionaalsete luterlike kirikute ülemaailmne ühendus. 2023. aasta andmetel kuulus sellesse 59 liikmeskirikut enam kui 7,2 miljoni luterlasega.
Luterlus kujunes 16. sajandi reformatsiooni käigus. Selle lähtekohaks peetakse tavaliselt Martin Lutheri 1517. aastal esitatud 95 teesi, mis olid suunatud eeskätt indulgentside väärkasutuse pihta, kuid viisid peagi laiemate vaidlusteni meeleparanduse, kirikliku autoriteedi, armu ja õigeksmõistmise üle. Lutheri vaidlus Rooma kirikuvõimuga süvenes 1520. aastatel ning 1521. aasta Wormsi riigipäeval keeldus ta oma seisukohti tagasi võtmast, kui teda ei veenda tema vigades Pühakirja ja selgete mõistuslike põhjendustega.
Luterliku reformatsiooni õpetuslik ja kiriklik kuju selgines 1520. ja 1530. aastatel. Olulise tähtsusega olid Lutheri katekismused, jumalateenistuse ümberkorraldamine, evangeelse jutluse ja rahvakeelse usuõpetuse levik ning Philipp Melanchthoni koostatud Augsburgi usutunnistus, mis esitati 1530. aastal Augsburgi riigipäeval keiser Karl V-le. Augsburgi usutunnistusest kujunes luterliku reformatsiooni keskne usutunnistuslik dokument.
16. sajandi keskpaigaks oli luterlus levinud mitmel Saksa alal ja Põhja-Euroopas. Augsburgi usurahu 1555. aastal andis Saksa-Rooma riigis õigusliku aluse luterluse ja roomakatoliku usu kooseksisteerimisele ning lubas ilmalikel valitsejatel valida oma territooriumi usutunnistuseks kas luterluse või Rooma usundi. Samal sajandil kinnistus luterlus eriti Saksamaa põhja- ja keskosades, Taanis, Norras, Rootsis, Soomes ning Läänemere idakalda aladel.
Pärast Lutheri surma 1546. aastal tekkis luterlikes kirikutes mitmeid õpetusalaseid vaidlusi, mis puudutasid muuseas õigeksmõistmist, häid tegusid, tahte vabadust, seaduse kolmandat kasutust, armulauda ja Kristuse isikut. Nende vaidluste lahendamiseks koostati 1577. aastal Konkordiavormel ning 1580. aastal avaldatud Konkordiaraamat. Esialgu ilmus see saksa keeles ning 1584. aastal ladina keeles. Konkordiaraamatust kujunes paljude luterlike kirikute usutunnistuslik alus.
Nüüdisajal on Konkordiaraamat siduv vaid konfessionaalsete luterlaste jaoks. Kitsamas tähenduses nimetatakse konfessionaalseteks neid luterlikke kirikuid, mis rõhutavad tingimusteta allumist eeskätt Pühakirjale ning luterlikele usutunnistuskirjadele (1580. aasta Konkordiaraamatule). Ülemaailmselt esindavad seda suunda eeskätt Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu, mille liikmeskirikutesse kuulub üle 7,2 miljoni luterlase, ja Konfessionaalne Evangeelne Luterlik Konverents (CELC), kuhu kuulub 34 kirikukeha.
Usutunnistuslik alus
Luterluse õpetuslikuks aluseks on Pühakiri ning luterlikud usutunnistuskirjad, mis on koondatud Konkordiaraamatusse. Luterlikus traditsioonis mõistetakse Pühakirja ainsa ilmeksimatu normina, mille järgi tuleb hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid. Usutunnistuskirjad ei asu Pühakirja kõrval iseseisva ilmutusallikana, vaid neid peetakse Pühakirja õpetuse õigeks kokkuvõtteks ja seletuseks.
Luterluse õpetuslik kese on arusaam, et inimene mõistetakse Jumala ees õigeks mitte oma tegude, teenete ega vaimuliku suutlikkuse tõttu, vaid üksnes Jumala armust, Kristuse pärast ja usu läbi. Augsburgi usutunnistuse järgi ei saa inimesed Jumala ees õigeks „oma jõu, teenete või tegude läbi“, vaid nad mõistetakse õigeks Kristuse pärast usu kaudu, kui nad usuvad, et pattude andeksandmine antakse Kristuse lepitustöö tõttu. Selle usu äratamiseks ja kinnitamiseks peab luterlus keskseks evangeeliumi kuulutamist ning sakramente: Augsburgi usutunnistuse järgi on evangeeliumi õpetamise ja sakramentide jagamise amet seatud selleks, et inimesed võiksid Jumalalt usu saada, kuna Püha Vaim tegutseb Jumala sõna ja sakramentide kui Jumala seatud vahendite kaudu.
Luterliku kirikukäsituse järgi on kirik pühade kogudus, kus evangeeliumi õigesti õpetatakse ja sakramente õigesti jagatakse. Kiriku tõeliseks ühtsuseks ei peeta vajalikuks kõikjal ühesuguseid inimlikke kombeid või tseremooniaid, vaid üksmeelt evangeeliumi õpetuses ja sakramentide jagamises. Luterlus tunnistab ristimist armuvahendina ning peab õigeks ka laste ristimist. Issanda armulauas õpetab luterlus Kristuse ihu ja vere tõelist kohalolu ning jagamist armulaualistele.
Seosed augustiinliku soterioloogiaga ning õigeksmõistmine
Luterluse teoloogiline kujunemine oli tihedalt seotud Augustinuse pärandiga, eriti patu, armu, tahtevabaduse ja õigeksmõistmise küsimustes. See ei tähendanud, et Luther oleks lihtsalt korranud Augustinust, vaid et ta kasutas Augustinuse pelagiaanlusevastast poleemikat hiliskeskaegse teenete- ja armuteoloogia kritiseerimiseks. Augustinus oli oma Pelagiuse vastu suunatud kirjutistes rõhutanud, et inimese loomus ei ole seisundis, kus see saaks end ühelgi moel pääste poole liigutada, vaid vajab Jumala armu, „mille läbi mõistetakse õigeks ülekohtune ja me saame kristlasteks”. Samuti kirjutas Augustinus, et ilma Jumala abistava armuta on seadus „täht, mis tapab” (2Kr 3:6), kuid elavakstegev Vaim paneb inimese armastama seda, mida ta varem välise käsuna kartis.
1518. aasta Heidelbergi disputatsioonis seostas Luther oma teesid Pauluse ja „tema kõige ustavama tõlgendaja” Augustinusega ning väitis, et langenud inimese „vaba tahe” on pärast pattulangemist olemas vaid nimeliselt. Disputatsiooni järgi peab inimene omaenda suutlikkuse suhtes meeleheitele jõudma, enne kui ta on valmis vastu võtma Kristuse armu. Lutheri tuntud vastandus ristikeskse teoloogia ja inimesekeskse teoloogia vahel väljendas veendumust, et Jumalat ei tunta õigesti inimese moraalse või vaimuliku võimekuse, vaid Kristuse risti kaudu. Tema sõnul nimetab hiilguse teoloog kurja heaks ja head kurjaks, kuid „ristiteoloog” nimetab asja selleks, mis see tegelikult on. Heidelbergi disputatsioonist kujunes oluline etapp Lutheri teoloogilises küpsemises, sest seal seoti õigeksmõistmine, inimese võimetus ja risti (ehk Kristuse) kaudu ilmutatud Jumala arm kokku hilisemale luterlusele iseloomulikul viisil.
Seetõttu kujunes luterluses õigeksmõistmise õpetus selliseks, kus usus ja meeleparanduses pöörduv patune mõistetakse Jumala püha palge ees õigeks Kristuse pärast, usu läbi, armust ning sõltumata tema teenetest. Augsburgi usutunnistus sõnastab selle lühidalt: inimesed ei saa olla õigeks mõistetud Jumala ees oma jõu, teenete või tegude läbi, vaid nad mõistetakse õigeks „Kristuse pärast, usu läbi”. Augsburgi usutunnistuse apoloogia laiendab sama väidet, rõhutades, et pattude andeksandmist ei saada oma teenete tõttu, vaid vabalt Kristuse pärast, usu läbi Kristusesse. Apoloogia järgi pakub evangeelium pattude andeksandmist ja õigeksmõistmist Kristuse pärast ning see lepitus võetakse vastu usu, mitte tegude kaudu. Luterlik poleemika Rooma vastu oli seega suunatud eriti selle vastu, mida reformaatorid pidasid Kristuse töö varjutamiseks inimese teenete, lepitustegude ja kiriklikult vahendatud armusüsteemi poolt.
Luterlased ja reformeeritud kristlased 16. sajandil
16. sajandi reformatsioonis olid luterlased ja reformeeritud kristlased paljudes küsimustes liitlased Rooma kiriku vastu, kuid nende vahel kujunes kiiresti tõsine õpetuslik lõhe, eriti Issanda armulaua ja Kristuse ihu kohalolu tõlgendamise küsimuses. Kõige tuntumaks vastasseisuks sai 1529. aasta Marburgi kollokvium, mille kutsus kokku Hesseni maakrahv Philipp, lootes ühendada Saksa ja Šveitsi reformaatorid poliitiliselt ja õpetuslikult. Luther ja Zwingli jõudsid mitmes punktis kokkuleppele, kuid armulaua sõnade „see on minu ihu” tõlgendamisel jäid nad eri seisukohtadele: Luther nõudis Kristuse ihu ja vere tõelist, literaalset, kohalolu armulauas, Zwingli aga tõlgendas armulauda vaimulikumalt ja mälestuslikumalt.
Lutheri seisukoht oli selles küsimuses kompromissitu. Marburgi vaidluse traditsioonilises kirjelduses kirjutas ta lauale Kristuse sõnad „See on minu ihu” (ld k hoc est corpus meum) ning pöördus nende juurde korduvalt tagasi, pidades reformeeritud tõlgendust Jeesuse sõnade tühistamiseks. Luther ei toetanud Marburgis oma põhiväidet Johannese 6. peatükile tuginedes, kuna antud peatükk ega evangeelium tervikuna ei kõnelenudki armulaua sisseseadmisest. Luther tugines eeskätt Kristuse armulaua seadmissõnadele sünoptilistes evangeeliumides ja Paulusele: „See on minu ihu” (Mt 26:26; Mk 14:22; Lk 22:19; 1Kr 11:24). Zwingli ja Oecolampadius apelleerisid muuhulgas Jh 6:63-le („liha ei ole millekski kasulik”), kuid Luther ei pidanud kirjakohta asjassepuutuvaks. Hilisem luterlik traditsioon ei käsitlenud seda küsimust pelgalt rituaalse detailina, vaid luterliku sakramendiõpetuse ja kristoloogia keskse küsimusena: kas Kristuse tõeline ihu ja veri antakse armulaual tõeliselt koos leiva ja veiniga usklikele või mitte.
Luterlaste enda usutunnistuslik sõnastus jäi armulaua küsimuses jõuliseks. Konkordiavormeli lühikokkuvõtte järgi usutakse, õpetatakse ja tunnistatakse, et pühas armulauas on Kristuse ihu ja veri „tõeliselt ja olemuslikult kohal” ning neid „jagatakse ja võetakse tõeliselt vastu” koos leiva ja veiniga. Konkordiavormeli põhjalikum seletus seostas seda Kristuse seadmissõnadega ning lükkas tagasi käsituse, nagu tähendaks sakramentaalne osadus üksnes Kristuse vaimulikku kohalolu usu kaudu. Luterlased ei pidanud reformeeritud käsitlust Kristuse reaalpresentsist teisejärguliseks erinevuseks, vaid Kristuse sõnade ja sakramendi tegelikkuse küsimuseks.
Pärast Lutheri surma teravnes vaidlus eriti nn krüptokalvinismi pärast, st olukorras, kus osa luterlike alade teolooge kaldus armulauaõpetuses reformeeritud arusaama poole. Sellele vastas 1577. aasta Konkordiavormel, mille VII artikkel käsitles armulauda ja VIII artikkel Kristuse isikut. Konkordiavormeli ajaloolises sissejuhatuses rõhutatakse, et need artiklid kinnitasid Lutheri õpetust Kristuse ihu ja vere tõelisest kohalolust ning olid suunatud zwingliaanlike, kalvinistlike ja krüptokalvinistlike armulauaõpetuste vastu.
Samas ei olnud luterlike ja reformeeritud kristlaste suhe üksnes vaenulik. Johann Calvin pidas Lutherit tähtsaks evangeeliumi taastajaks ning hilisem uurimus on rõhutanud, et Calvin oli Lutherist rohkem mõjutatud, kui lihtne „luterlik versus reformeeritud” vastandus sageli lubab arvata. Reformeeritud traditsioonis peeti Lutherit suhteliselt järjepidevalt väga oluliseks isikuks, kelle evangeeliumikesksust peeti kiiduväärseks. Lahutavaks piiriks jäi siiski armulaud: luterlased pidasid reformeeritud käsitust Kristuse sõnade ratsionaliseerimiseks, reformeeritud teoloogid omakorda kartsid, et luterlik õpetus ähmastab Kristuse kirgastatud ihu taevasseminekut ja istumist Isa paremal käel. Seega kujunes 16. sajandi vältel luterlusest omaette protestantlik traditsioon, mis eristus nii Rooma kirikust kui ka Šveitsi ja laiemalt reformeeritud kristlusest.
Seaduse ja evangeeliumi eristamine
Luterliku teoloogia fundamentaalne tunnusjoon ja peamine hermeneutiline meetod on seaduse ja evangeeliumi eristamine (ladina keeles distinctio legis et evangelii). Martin Lutheri käsitluses on see oskus „kõrgeim kunst kristluses”, mis eristab luterlikku piiblitõlgendust nii roomakatoliiklusest kui ka teistest protestantlikest suundadest. Ilma selle eristuseta muutub Pühakiri luterliku vaate kohaselt vasturääkivaks kogumiks, kus Jumala arm ja hukkamõist segunevad loogiliselt hoomamatul viisil.
Teoloogiline dialektika
Luterlikus dogmaatikas ei tähista seadus ja evangeelium lihtsalt Piibli eri osi (nt Vana ja Uus Testament), vaid kahte fundamentaalselt erinevat viisi, kuidas Jumal inimest kõnetab ja temaga suhestub:
Seadus (Lex): Jumala püha ja muutumatu tahe, mis nõuab täiuslikku kuulekust nii tegudes kui mõtetes. Seaduse ülesanne on paljastada inimese tegelik seisund Jumala ees – tema täielik patusus ja võimetus end ühegi teo või tahtepingutusega ise päästa (lex ostendit peccatum). See on Jumala „võõras töö” (opus alienum), mille eesmärk on purustada inimlik uhkus ja eneseõigus, hirmutada südametunnistust ja viia inimene meeleheiteni omaenda suutlikkuse osas.
Evangeelium (Evangelium): Tingimusteta tõotus pattude andeksandmisest, õigusest ja igavesest elust üksnes Kristuses ja üksnes Kristuse töö tõttu. Erinevalt seadusest ei nõua evangeelium inimeselt mitte midagi, vaid kingib talle kõik. See on Jumala „päris töö” (opus proprium), mis lohutab seaduse all murdunud südametunnistust ja äratab usu Kristuse lepitustöösse.
Luterlikus praktikas tähendab see, et kristlik jutlus peab alati sisaldama mõlemat: seadust, mis paljastab patu, Jumala pühalikkuse ning juhib inimest teadvustama ning tundma enda vaimulikku ja õiguslikku pankrotti ning lootusetust Jumala ees; ja evangeeliumi, mis kuulutab tasuta armu Kristuse Jeesuse lõpetatud töö alusel ning tema (Jeesuse) kaudu. Nende kahe segamine – näiteks evangeeliumi esitamine uue reeglite kogumina või seaduse pehmendamine – on luterliku arusaama kohaselt evangeeliumi olemuse rikkumine. Luterliku vaate kohaselt on evangeeliumi olemuslik moonutamine ja rikkumine veel selline käsuõpetuse jagamine, mis väidab, et kristlane peaks ja suudab kümmet käsku täielikult täita. Selline õpetus teeb Kristuse lepitussurma tühiseks, kuna see eeldab inimese enda võimekust saavutada pühadus Jumala ees, eitades kristlase püsivat seisundit samaaegselt patuse ja õigena (simul iustus et peccator). Luterluses jääb seadus ka uskliku jaoks alati süüdistajaks (lex semper accusat), mis ei luba tal kunagi toetuda omaenda vagadusele ja saavutustele, vaid suunab ta lakkamatult tagasi meeleparanduse ja Kristuse armu juurde.
Seaduse kolm kasutusviisi (triplex usus legis)
Ehkki luterlus rõhutab, et seadus ei saa inimest õigeks mõista, on sellel kristlikus ühiskonnas ja usuelus kolm funktsiooni, mille õpetuslik sõnastatus tuli esmakordselt Philipp Melanchtonilt ning pandi luterlikus traditsioonis lõplikult kirja Konkordiavormelis (1577). Luterlusega väga sarnane käsitlus seaduse kolmest kasutuviisist kajastub ka Johann Calvini kirjutistest ning on laiemalt omane ka reformeeritud traditsioonile. Konkordias sõnastatud kolm kasutust on järgnevad:
Esimene kasutus: Seadus kui ohjeldaja (usus politicus), mis hoiab ühiskonnas korda ja takistab kurjust väliselt, rakendudes kõigile inimestele sõltumata nende usust.
Teine kasutus (teoloogiline): Seaduse peamine ja vaimulikult otsustav ülesanne – seadus kui peegel (speculum), mis näitab inimesele tema pattu/patusust, Jumala pühalikkust ja tekitab vajaduse lepitaja ja lunastaja järele, kui inimene mõistab enda suutmatust rahuldada Jumala nõuet täiuslikkuses ja patutuses.
Kolmas kasutus (didaktiline): Seadus kui juhis (usus didacticus), mis õpetab uuestisündinud kristlasele, millised teod on Jumalale meelepärased. See funktsioon on luterluses olnud ajalooliselt pingete allikaks (vrdl Philipp Melanchthoni ja Matthias Flaciuse vaidlused), kuid konkordiavormel kinnitas selle vajalikkust kristlase elus, rõhutades samas, et ka kolmandas kasutuses ei ole seadusel võimet inimest elustada.
Seaduse ja evangeeliumi funktsionaalne eristus
Aspekt
Seadus (Lex)
Evangeelium (Evangelium)
Jumala kõneviis
Käsk: „Sina pead!”
Tõotus: „Mina kingin!”
Inimese roll
Passiivne (kuulab nõuet) ja aktiivne (püüab täita)
Puhtalt vastuvõttev (usk)
Emotsionaalne mõju
Hirm, meeleheide, süü
Rahu, rõõm, lohutus
Kristuse roll
Kohtunik ja standard
Päästja ja asendaja
Tulemus
Surm ja hukkamõist
Elu ja õigeksmõistmine
Luterliku identiteedi seisukohalt on seaduse ja evangeeliumi õige eristamine ülim teoloogiline tarkus. Kui seadus ja evangeelium ajatakse sassi või segatakse kokku, kaob luterlikus vaates evangeeliumi ning üleüldse kristluse olemus: evangeelium muutub uueks seaduseks (moralism; välise elu reformimine ilma sisemise muutuseta) ja seadus kaotab oma teravuse, muutudes tühjaks nõuandeks, mis ei suuda inimest enam tõelisele meeleparandusele juhtida.
Roomakatoliiklusega tehti Eestis lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.
Pärast Reformatsiooni jäi luterlus valdavaks kristlikuks konfessiooniks Eestis geograafilistes piirides. Nõukogude okupatsiooni ajal allutati EELK riiklikule kontrollile: koguduste ja vaimulike registreerimine, laste- ja noorsootöö keeld, kirjastustegevuse piiramine, aruandlus, finantskontroll ning usuasjade voliniku ja julgeolekuorganite järelevalve piirasid kiriku tegevust. Sõjajärgsel ja stalinlikul perioodil kaasnesid ka otsesed repressioonid: aastatel 1944–1953 arreteeriti 23 luteriusu õpetajat. Hilisemal nõukogude perioodil muutus surve enamasti administratiivsemaks ja ideoloogilisemaks ning kiriku juhtkond tegutses riiklikult kontrollitud raamides, osaledes muuhulgas nõukogude võimu poolt suunatud rahu- ja välissuhtluses.
Kuigi nüüdisaegse EELK põhikiri nimetab kiriku õpetusliku alusena Pühakirja ja Konkordiaraamatusse koondatud luterlikke usutunnistuskirju, kuulub EELK rahvusvaheliselt Luterliku maailmaliidu ja Porvoo kirikuosaduse kaudu laiemasse pluralistlikusse oikumeenilisse kogukonda, kus ei peata tingimata vajalikuks järgida varasemat õpetust, mis võib nüüdisaja arusaamadega vastuollu minna. EELK ei kuulu rangemalt konfessionaalsetesse luterlikesse ühendustesse, mis nõuaksid liikmeskirikutelt selgesõnalist seotust Konkordiaraamatus sisalduva ortodokse luterliku õpetusega. EELK praktikas väljendub pluralistlik õpetuslik tõlgendusruum muuhulgas eklesioloogias, soterioloogias, eshatoloogias ja naiste ordineerimises (alates 1967. aastast).
↑Augsburgi usutunnistus, IV artikkel: „Õigeksmõistmisest“.
↑Augsburgi usutunnistus, V artikkel: „Kirikuametist“.
↑Augsburgi usutunnistus, VII artikkel: „Kirikust“.
↑Augsburgi usutunnistus, IX artikkel: „Ristimisest“.
↑Augsburgi usutunnistus, X artikkel: „Issanda söömaajast“.
↑Alister E. McGrath, Luther’s Theology of the Cross: Martin Luther’s Theological Breakthrough, 2. tr, Oxford: Wiley-Blackwell, 2011, lk 148–176.
↑David C. Steinmetz, Luther in Context, 2. tr, Grand Rapids: Baker Academic, 2002, lk 1–16.
↑Augustinus, De natura et gratia / On Nature and Grace, sissejuhatav märkus teosest Retractationes II.42; vt Augustine, „On Nature and Grace”, New Advent, vaadatud 28.05.2026.
↑Robert Kolb, „The ‘Heidelberg Theses’ of 1518: A Milestone in Luther’s Theological Maturation”, Southern Baptist Journal of Theology 21/4, 2017, lk 19–34.
↑Gerhard O. Forde, On Being a Theologian of the Cross: Reflections on Luther’s Heidelberg Disputation, 1518, Grand Rapids: Eerdmans, 1997.
↑Robert Kolb ja Charles P. Arand, The Genius of Luther’s Theology: A Wittenberg Way of Thinking for the Contemporary Church, Grand Rapids: Baker Academic, 2008, lk 35–70.
↑Robert Kolb, Irene Dingel ja L’ubomír Batka (toim), The Oxford Handbook of Martin Luther’s Theology, Oxford: Oxford University Press, 2014, lk 264–273.
↑Robert Kolb ja James A. Nestingen (toim), Sources and Contexts of the Book of Concord, Minneapolis: Fortress Press, 2001, lk 188–205.
↑R. Scott Clark, „Subtle Sacramentarian or Son? John Calvin’s Relationship to Martin Luther”, Southern Baptist Journal of Theology 21/4, 2017, lk 55–74.
↑Herman J. Selderhuis (toim), The Calvin Handbook, Grand Rapids: Eerdmans, 2009, lk 159–162.
↑Bruce Gordon, Calvin, New Haven: Yale University Press, 2009, lk 181–187.
↑Robert Kolb, Irene Dingel ja L’ubomír Batka (toim), The Oxford Handbook of Martin Luther’s Theology, Oxford: Oxford University Press, 2014, lk 363–376.
↑C. F. W. Walther, The Proper Distinction Between Law and Gospel (1897).
↑Augsburgi usutunnistuse apoloogia, IV artikkel: "Õigeksmõistmisest".
↑Heidelberg Catechism, küsimused ja vastused 86–91 ning 92–115.
↑C. F. W. Walther, The Proper Distinction Between Law and Gospel, teesid V–VIII.
↑Martin Luther, Commentary on St. Paul's Epistle to the Galatians, Gal 3:1–2; vrd Luther's Works, kd 26–27.
↑Martin Luther, Lectures on Galatians (1535), in Luther's Works, American Edition, kd 26, toim. Jaroslav Pelikan, St. Louis: Concordia Publishing House, 1963, lk 115; vrd Martin Luther, Wie das Gesetz und Evangelion recht gründlich zu unterscheiden sind (1532), WA 36:8–23.
↑C. F. W. Walther, The Proper Distinction Between Law and Gospel, tlk W. H. T. Dau, St. Louis: Concordia Publishing House, 1929, teesid I ja III.
_workshop_-_Martin_Luther_(Uffizi).jpg)
