Lydia Koidula

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Lydia Jannsen (Koidula)
Lydia Jannsen (Koidula) (foto Reinhold Sachker)
Sünninimi	Lydia Emilie Florentine Jannsen
Sündinud	24. detsember 1843 Vana-Vändra vald
Surnud	11. august 1886 (42-aastaselt) Kroonlinn, Venemaa keisririik
Puhkepaik	Metsakalmistu, Tallinn
Pseudonüüm	Koidula
Rahvus	eestlane
Haridus	Pärnu Linna Kõrgem Tütarlastekool
Kirjandusvool	rahvusromantism
Tuntud teoseid	"Mu isamaa on minu arm" "Säärane mulk"
Abikaasa	Eduard Michelson (aastast 1873)
Lapsed	4 last
Sugulased	Johann Voldemar Jannsen (isa)
Autogramm

Lydia Emilie Florentine Jannsen (alates 1873 abielus Michelson; pseudonüüm Koidula või L. Koidula; 24. detsember (vkj 12. detsember) 1843 Kirikumõisa küla, Vana-Vändra vald, Pärnumaa – 11. august (vkj 30. juuli) 1886 Kroonlinn, Venemaa) oli luuletaja ja proosakirjanik, eesti esimene naisajakirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.

Koidula luuletuste hulka kuuluvad "Mu isamaa on minu arm", "Kodu" ja "Sind surmani". Tema mängitumaid näidendeid on 1872. aastal ilmunud "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola".

Elulugu

Lydia Jannsen sündis esiklapsena Vändra kiriku köstri ja kooliõpetaja Johann Voldemar Jannseni peres. Aprillis 1850 kolis pere Pärnu, kus isa sai kooliõpetaja koha valmivas Ülejõe vallakoolis. 1854. aastani oli Lydia koduõppel, kümneaastaselt alustas ta õpinguid Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas detsembris 1861. Juba kooli ajal aitas ta isa ajalehetöös – aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nädalaleht Pärnu Postimees. Sügisel 1862 sooritas Lydia Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksamid, kuid sellel alal ta tööle ei hakanud.

Detsembris 1863 kolis pere Pärnust Tartu. Tartus elades võttis Lydia osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Aastail 1865–1867 elasid Jannsenid Tartus Krüdeneri majas Ülikooli tänav 14. Lydia töötas kuni abiellumiseni (1873. aastal) isa ajalehe "Eesti Postimees" toimetuses, lugusid tõlkides ja kirjutades, lehe ilukirjanduslikku lisa "Jututuba" koostades, tellimustega tegeledes jms. Tema kirjutised ilmusid lehes esialgu anonüümselt või isa nime all. Aastal 1867 alustas ta kirjavahetust Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga.

21. novembril 1871 tehti teatavaks Lydia Jannseni ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Kroonlinnas elades jäi Lydia eemale oma sõprus- ja suhtlusringkonnast ning rahvuslikust liikumisest. 1874. aastal sündis Michelsonide perre esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem tütar, kellele pandi nimeks Hedvig.

Aastal 1876 sõitis Lydia koos abikaasa ja pojaga ligi kaheks aastaks Saksamaale ja Austriasse, kuna abikaasa Eduard sai õppestipendiumi. Noorim laps jäi Tartusse vanavanemate ja lapsehoidja hoolde. 1878. aastal sündis Viinis tütar Anna. Lydia Michelson naasis lastega Tartusse, suvel haigestus poeg Hans nakkushaigusse ja suri 4-aastaselt. Veebruaris 1884 sündis poeg Max, kes suri mõne päeva vanuselt. Suvel 1885 kosutas Lydia koos tütardega tervist Kuressaare mudaravilas.

Lydia Michelson (Koidula) suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinna ja sängitati 11. augustil 1946 Tallinna Metsakalmistule. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul.

Looming

Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tema varasem looming koosnes eeskätt saksakeelsete kirjatööde tõlgetest-mugandustest. Aastal 1861 ilmus Pärnu Postimehes tema trükidebüüt – tõlgitud lugu "Kivirist". Aastal 1863 ilmus eraldi raamatukesena "Ojamölder ja tema minia". Selle kaanel oli ka tema nimi: Lydia Jannsen. Teos oli vaba mugandus saksa kirjaniku L. Würdigi jutust "Auf der Grabenmühle oder Geld und Herz".

Aastal 1865 ilmus tema teine raamat (seekord isa nime all), taas mugandus (saksa kirjaniku W.O.v.Horni teose "Huaskar" aineil) – "Peru oma viimane Inka". Tema luuledebüüt ilmus 28. juulil 1865 Eesti Postimehes – luuletus Koddo ("Kodu") ilmus nimemärgi "L" all. Märtsis 1866 ilmus anonüümselt õhuke luulekogu "Vainulilled" (Waino-Lilled, 32 luuletust, inspireeritud saksa luulest). Peagi lisandus teine luulekogu, "Emajõe ööbik" (Emmajöe Öpik 1867). Sellest sattus vaimustusse Carl Robert Jakobson, kes soovis kogumikust lisada luuletusi oma peagi ilmuvasse "Kooli lugemise raamatusse" ning andis anonüümsele autorile kirjanikunime "L. Koidula". Selle raamatu kaudu said Koidula luuletused rahva seas üldtuntuks ja armastatuks. Edaspidi ilmusid tema luuletused Eesti Postimehes lühendallkirjaga (L. K..d.la).

Aastal 1868 ilmus Eesti Postimehe "Jututoas" tema esimene pikem algupärane proosatöö "Ainuke".

L. Koidula luule Tartu-aastate paremik ilmus väljaandes "Eesti Postimehe Kalender ehk aastaraamat 1871. aasta peale".

Vanemuise seltsis oma näidendeid (1870 "Saaremaa onupoeg", 1871 "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile.

Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta neli näidendit, seitse artiklit, 86 proosateost ja üle 300 luuletuse.

Teosed

Isiklikku

Lydia Jannsenil oli viis õde-venda: Eugenie Cäcilie Fanni Rosenthal (Jannsen, 1845–1897), Johannes (Johann) Emil Leopold Jannsen (1847–1880), August Julius Wilhelm Jannsen (1849–1869), Heinrich (Harry) Woldemar Amandus Jannsen (1851–1913) ja Eugen Friedrich Reinhold Jannsen (1853–1930).

Tema tütred kasvasid Kroonlinnas saksa- ja venekeelses keskkonnas. Hedvig (Hedda) Michelson (1876–1941) elas ja töötas Peterburis. Anna Michelson (1878–1965) õppis ja elas Prantsusmaal ja Itaalias, viibis aastail 1934–1944 Eestis ning seejärel surmani taas Itaalias, Firenzes.

Mälestuse jäädvustamine

Juunis 1929 avati talle monument Pärnus (autor Amandus Adamson), avamisjärgsel pidustusel Endla teatrimajas pidas Koidulast kõne Aino Kallas. Pärnus asub ka Koidula Muuseum.

Aastal 1944 nimetati Pärnu 2. Keskkool ümber Lydia Koidula nimeliseks Pärnu 2. Keskkooliks (tänapäeval Pärnu Koidula Gümnaasium).

Aastail 1992–2011 kasutusel olnud Eesti 100-kroonisel rahatähel oli kujutatud Koidulat.

Tema sünnikoht Vändra lähedal Kirikumõisa külas kunagise köstrimaja asupaigas on tähistatud mälestuskiviga (skulptor Juhan Raudsepp).

Tartus kasvab Koidula tamm, mille all ta olevat armastanud istuda. Tegelikult on puu aga noorem, see on istutatud arvatavasti luuletaja mälestuseks pärast seda, kui ta oli Kroonlinna elama suundunud.

2018. aastal avati Tartus Ülejõe pargis Kaarsilla lähedal Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni mälestusväljak. Koidula ja Jannseni skulptuurid lõid vastavalt Bruno Kadak ja Mare Mikoff.

Venemaal, Kroonlinnas, asub Koidula mälestustahvel maja seinal, kus ta elas elu viimased 13 aastat.

Tallinnas, Rakveres, Kuressaares, Tartus, Viljandis, Narvas, Narva-Jõesuus ja Võrus on tema nime kandvad tänavad.

Koidula auks oli nimetatud jõereisilaev Lydia Koidula ja mootorpurjekas Lydia Koidula.

Viited

Kirjandus

• Karl Mihkla, "Lydia Koidula elu ja looming", Eesti Raamat, Tallinn, 1965.
• Aino Kallas, "Tähelend", Eesti Raamat, Tallinn, 1999.
• Madli Puhvel, "Lydia Koidula. Elu ja aeg", Ajakirjade Kirjastus 2016.
• Malle Salupere, "Koidula: Ajastu taustal, kaasteeliste keskel", Tänapäev 2017.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lydia Koidula

Tsitaadid Vikitsitaatides: Lydia Koidula

Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Autor:Lydia Koidula

• Lydia Koidula Kirjandusmuuseumi kultuurilooveebis "Kreutzwaldi sajand"
• Urmas Kiil, "Kirjadest, mis Koidula Kuressaarest supelvõõrana koju saatis" Oma Saar, 21. juuni 2008
• Lydia Koidula Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• "Koidula tütarde karm saatus" Postimees, 13. august 1934, lk 5
• Maarius Suviste "VÕÕRSILT KODUMULDA: kuidas Lydia Koidula ümber maeti ja mis saab Marie Underist" Õhtuleht 11. aprill 2015
• Kroonlinnast Metsakalmistule Sirp ja vasar 17. august 1946, lk 3