See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| MERS-CoV | |
|---|---|
|
| |
| Taksonoomia | |
| Selts |
Nidovirales |
| Sugukond |
Coronaviridae |
| Alamsugukond |
Coronavirinae |
| Perekond |
Betacoronavirus |
| Liik |
MERS-CoV |
Respiratoorse sündroomiga Lähis-Ida koroonaviirus ehk MERS-CoV on Coronaviridae sugukonna beetakoroonaviiruste perekonda kuuluv viiruseliik.
Viiruse lähimad sugulased on Tylonycteris bat coronavirus HKU4 ja Pipistrellus bat coronavirus HKU5.
Neli viimati sekveneeritud genoomi:
Analüüside tulemusel paigutatakse viirus samasse perekonda SARS-CoV koroonaviirusega (põhjustab inimestel SARS-i).
MERS-CoV viiruseosakesed ei paljune metsikut tüüpi hiirte, hamstrite, tuhkrute ja mitteinimestest primaatloomade mudelitel.
Marmosettidel aga põhjustab MERS-CoV-nakkus raske hingamisteede haiguse, millega kaasneb progresseeruv pneumoonia.
In vitro uuringute põhjal on võimalik järeldada, et viirus võib nakatada nii sigu, ahve kui nahkhiiri).
Täpne MERS-CoV viirusnakkuse levikutee ja reservuaar on teadmata, oletatakse, et viirus võib levida loomalt-inimesele ja inimeselt-inimesele (võimalik ka et uuesti loomale) õhu, piisknakkuse või otsese nahakontakti kaudu. Leviku avastuskohaks peetakse Araabiat ning sealt võis viirus, ka inimeste vahendusel, edasi kanduda paljudesse riikidesse.
In vitro uuringutes on MERS-CoVi viirusevastane toime ribaviriinil.
MERS-CoV koroonaviiruse, mis põhjustab osadel inimestel Lähis-Ida ägedat respiratoorset sündroomi, avastas 2012. aasta septembris professor Ali Mohamed Zaki.
Novel coronavirus, Human betacoronavirus 2c EMC/2012 (HcoV-EMC), Human betacoronavirus EMC .