Martin Chemnitz

Martin Chemnitz (ka Kemnitz; ladinapäraselt Martinus Chemnitius; 9. november 1522 Treuenbrietzen, Brandenburg – 8. aprill 1586 Braunschweig) oli saksa luterlik teoloog, vaimulik, kirikukorraldaja ja üks teise põlvkonna luterliku teoloogia olulisemaid kujundajaid. Luterlikus traditsioonis on teda nimetatud „teiseks Martiniks” (alter Martinus), kuna ta aitas pärast Martin Lutheri surma sõnastada, kaitsta ja süstematiseerida luterlikku õpetust.

Chemnitz oli üks tähtsamaid Konkordiavormeli ja Konkordiaraamatu kujunemisega seotud teolooge. Koos Jakob Andreae, Nikolaus Selneckeri, David Chytraeuse, Andreas Musculuse ja Christoph Körneriga kuulus ta nende luterlike teoloogide hulka, kes püüdsid 16. sajandi teisel poolel lõpetada Lutheri surma järel tekkinud õpetuslikud vaidlused. Kuigi avaliku entsüklopeedia järgi oli Konkordiavormel „peamiselt” Chemnitzi ja Andreae töö tulemus, siis uurimuses rõhutatakse, et Konkordiavormel sündis mitme teoloogi, vürstiriigi ja kirikliku komisjoni koostöös ega olnud ühe-kahe autori tekst.

Tema tähtsamate teoste hulka kuuluvad Examen Concilii Tridentini („Trento kirikukogu läbikatsumine”, 1565–1573), De duabus naturis in Christo („Kristuse kahest loomusest”, 1570; parandatud trükk 1578), Loci theologici („Teoloogilised võtmekohad”, avaldatud postuumselt 1591) ning mitmed armulaua, kirikuameti, pihtimise ja kirikukorra kohta käivad kirjutised.

Elu

Chemnitz sündis 1522. aastal Brandenburgis Treuenbrietzenis Paul ja Euphemia Chemnitzi pojana. Tema isa suri, kui Martin oli üheteistkümneaastane, mistõttu tema haridustee kulges majanduslike raskuste tõttu katkendlikult. Ta õppis muu hulgas Magdeburgis, Frankfurdis Oderi ääres, Wittenbergis ja Königsbergis.

1545. aastal õppis Chemnitz Wittenbergi ülikoolis, kus ta kuulis ka Lutheri jutlusi ja loenguid. Hiljem tunnistas ta oma autobiograafias, et kuigi ta kuulis Lutherit „loenguid pidamas, jutlustamas ja viimast korda disputatsiooni juhatamas”, ei kuulanud ta teda „vajaliku tähelepanuga”, sest tema huvid olid siis mujal. Wittenbergis kujunes tema olulisemaks õpetajaks ja toetajaks Philipp Melanchthon, kelle Loci communes mõjutasid Chemnitzi hilisemat süstemaatilist teoloogilist meetodit.

1550. aastal sai Chemnitzist Preisimaa hertsogi Albrechti raamatukoguhoidja Königsbergis. See amet andis talle ligipääsu suurele raamatukogule ning võimaldas tal süveneda Pühakirja algkeeltesse, kirikuisade kirjutistesse ja reformatsiooniaja teoloogilistesse vaidlustesse. Ta meenutas seda aega hiljem kui perioodi, mil teda miski ei häirinud ja ta uuris teoloogiat rõõmuga.

1553. aastal naasis Chemnitz Wittenbergi ning hakkas pidama loenguid Melanchthoni Loci communes’e põhjal. Järgmisel aastal liikus ta Braunschweigi, kus temast sai Joachim Mörlini kaastööline. 1567. aastal sai Chemnitzist Braunschweigi kirikute superintendent. Eelmainitud ametis tegutses ta elu lõpuni.

Teoloogiline ja kirikulooline kontekst

Chemnitzi tegevus langes aega, mil luterlus pidi pärast Lutheri surma määratlema oma õpetusliku kuju. Schmalkaldeni sõja, Augsburgi usurahu ja vahepealsete kompromissikatsete järel puhkesid luterlikes maades vaidlused adiaforate (väärtusneutraalsete asjade), heade tegude, vaba tahte, pärispatu, seaduse kolmanda kasutuse, armulaua, Kristuse isiku ja predestinatsiooni üle.

Need vaidlused ei olnud üksnes akadeemilised, vaid puudutasid koguduste õpetust, koolide tööd, vaimulike ordineerimist ja vürstiriikide konfessionaalset identiteeti. Reformatsiooniajaloo käsitluses kirjeldatakse Chemnitzi, Andreaed ja Selneckerit teoloogidena, kes kujundasid 1577.–1580. aastate „luterliku rahu”. Chemnitzi eripära oli võime siduda kokku ühtaegu nii õpetuslik täpsus, kirikuisade tundmine, piiblieksegees kui ka praktiline ning pastoraalne kirikukorraldus.

Pühakiri, traditsioon ja regula fidei

Chemnitzi teoloogias oli keskne koht Piibli kui lõpliku õpetusnormi autoriteedil. Pühakiri oli tema jaoks ainus ilmeksimatu jumaliku tõe allikas. Sarnaselt teistele reformaatoritele ja post-reformaatoritele, ei mõistnud Chemnitz seda põhimõtet varakiriku traditsiooni eitamisena, nagu Rooma oponendid ette heitsid. Tema jaoks ei seisnud kirikuisad, usutunnistused ja kiriklik pärimus Pühakirjaga samal tasandil ega sellest lahus, vaid pidid olema hinnatavad Pühakirja järgi. Ta luges, uuris ja rakendas kirikuisade kirjutisi vägagi ulatuslikult, kuid mitte iseseisva ilmutusallikana Piibli kõrval.

Chemnitzi vaidluskontekstiks oli Trento kirikukogu roomakatoliiklik õpetus Pühakirjast ja pärimusest. Kirikukogu neljanda istungjärgu dekreedis väideti, et evangeeliumi tõde ja kõlblusõpetus sisalduvad nii „kirjalikes raamatutes” kui ka „kirjutamata pärimustes” (in libris scriptis et sine scripto traditionibus). Need pärimused olevat saadud apostlite poolt kas Kristuse enda suust või Püha Vaimu dikteerimisel ning säilinud roomakatoliku kirikus katkematu järjepidevuse kaudu. Seetõttu tuli neid vastu võtta ja austada sama vagadusliku hoiaku ning austusega nagu Vana ja Uue Testamendi raamatuid. Selline sõnastus andis Trento-järgsele roomakatoliiklikule poleemikale aluse käsitleda kirjutamata apostlikku pärimust Pühakirja kõrval seisva autoriteetse õpetusallikana.

Chemnitzi Examen Concilii Tridentini käsitles ulatuslikult küsimust, kas apostlik traditsioon sisaldas Pühakirjast lahus seisvaid õpetusi. Chemnitz väitis, et Irenaeuse ja Tertullianuse regula fidei ehk usureegel ei olnud Pühakirjast kõrgem ega selle kõrval seisev salajane õpetus, vaid apostliku usu kokkuvõte, mille sisu oli Pühakirjas talletatud. Merricki järgi mõistis Chemnitz Irenaeuse ja Tertullianuse usureeglit just selles tähenduses: need autorid ei eeldanud Pühakirja ja traditsiooni sisulist lahutatust, vaid pidasid usureegli sisu Pühakirjas kirja panduks.

Tänapäeva uurimisseisus on üldlevinud seisukoht, et varakristlik regula fidei ei olnud varakristlaste jaoks Pühakirjast lahus seisev paralleelne ilmutusallikas. Pigem kirjeldatakse seda kui apostlikuks peetud usu kokkuvõtet, ristimise ja katehheesi kontekstis kasutatud õpetusvormi ning hermeneutilist võtit, mille abil loeti Vana ja Uue Testamendi tunnistust ühtse loona. Pühakirja kaanon ja usureegel kujunesid varases kirikus koos ning mõlemat võeti vastu apostlikuna. Usureeglit on kirjeldatud varakristliku usu narratiivse raamistikuna ning ühtlasi normatiivse hermeneutilise vahendina, mis rõhutas Vana ja Uue Testamendi tekstilist ning teoloogilist ühtsust. Irenaeuse ja teiste varakristlike autorite regula fidei ei sisaldanud uusi õpetusi, mida Pühakirjas ei leidunud, ega olnud Pühakirjast eraldatud iseseisev õpetusnorm. Seda võeti vastu kui apostliku õpetuse kokkuvõtet, kui Pühakirja narratiivilist joont ja selle väljendust. Usureegli raamide eesmärk oli teha Pühakirja sisemine ühtsus äratuntavaks ja sellega taheti endi õpetust kaitsta gnostiliste rühmituste tõlgenduste eest. J. N. D. Kelly klassikalises käsitluses tähistas usureegel samuti kiriku avalikku apostliku usu kokkuvõtet, mis oli seotud Pühakirja ja ristimisele eelnenud katehheesiga, mitte Pühakirja kõrvale asetatud salajase õpetusallikaga. Varakristlikud usureegli vormelid olid sõnastuselt mitmesugused, kuid sisult märkimisväärselt ühtsed. Hiljem täitsid ristimissümbolid ja usutunnistused sama normatiivset rolli, mida usureegel oli varem kandnud.

Chemnitzi enda käsitlus õpetaja ülesandest väljendas sama põhimõtet. Enchiridion’is hoiatas ta, et kirikus ei tule kuulutada õpetaja isiklikke mõtteid, vaid Jumala sõna. Augustinust järgides võttis ta hoiaku kokku sõnadega: „Ärgu kuuldagu kirikus: mina ütlen seda, sina ütled seda, tema ütleb seda, vaid: nõnda ütleb Issand.”

Trento kirikukogu kriitika

Chemnitzi kõige mahukam poleemiline teos oli Examen Concilii Tridentini, mis ilmus aastatel 1565–1573. See oli luterlik vastus Rooma korraldatud Trento kirikukogu õpetuslikele otsustele ning käsitles muu hulgas Pühakirja ja traditsiooni, pärispattu, õigeksmõistmist, sakramente, missat, pühakutekultust, puhastustuld (ehk purgatooriumit) ja kiriklikku autoriteeti.

New Catholic Encyclopedia iseloomustab seda neljaosalise teadusliku analüüsina Trento otsustest, mis tugines Pühakirjale, kirikuisadele ja katoliku dogma ajaloole ning kasvatas Chemnitzi mainet ka väljaspool Saksamaad. Teos oli oluline selle poolest, et Chemnitz ei piirdunud Trento otsuste eitamisega, vaid püüdis näidata, et luterlik õpetus ei olnud varakirikust lahkulöömine, vaid apostliku ja katoolse õpetuse taastamine Pühakirja ning varakristliku tunnistuse alusel.

Kristoloogia ja armulaud

Chemnitzi kristoloogia keskmes oli õpetus Kristuse kahest loomusest, nende hüpostaatilisest ühendusest ja omaduste osadusest (communicatio idiomatum). Tema teos De duabus naturis in Christo ilmus esmakordselt 1570. aastal ning täiendatud kujul 1578. aastal.

Selle teose taustaks oli armulauavaidlus luterlike ja reformeeritud teoloogide vahel. Reformeeritud autorid väitsid sageli, et Kristuse inimlik ihu on taevassevõtmise järel lokaalselt taevas ega saa seetõttu olla armulauas lihalikult kohal. Chemnitz kaitses luterlikku õpetust Kristuse ihu ja vere tõelisest kohalolust, sidudes selle Kristuse isiku õpetusega. Tema järgi ei tohtinud Kristuse kahte loomust segada ega lahutada: Kristuse inimlik loomus jääb tõeliselt inimlikuks, kuid on ühendatud Jumala Pojaga ning osaleb isiku ühtsuse tõttu Kristuse jumalikus majesteedis.

Chemnitz ei põhjendanud armulaua tegelikku kohalolu üksnes abstraktse kõikjalolevuse väitega, vaid Kristuse seadmise sõnade ja kristoloogia koosmõjuga. Tema kristoloogiline käsitlus mõjutas hiljem Konkordiavormeli kaheksandat artiklit Kristuse isikust ning seitsmendat artiklit armulauast.

Konkordiavormel ja Konkordiaraamat

Chemnitzi suurim kirikulooline mõju seisnes tema osalemises luterliku konkordiaprotsessi kujundamisel. 1560. ja 1570. aastatel otsiti lahendust õpetuslikele vaidlustele, mis olid puhkenud Lutheri surma järel. Jakob Andreae alustas 1573. aastal lepitusliku õpetusteksti koostamist jutluste vormis. Hiljem töötasid Chemnitz, Chytraeus, Musculus, Selnecker ja Körner selle materjali põhjal edasi ning ühendasid seda teiste luterlike kokkuleppedokumentidega.

Konkordiavormeli eeltööde hulka kuulusid mitmed kavandid, sealhulgas nn Torgau raamat. Pärast selle levitamist luterlikes territooriumides ja saadud märkuste arvessevõtmist allkirjastasid kuus teoloogi 28. mail 1577 lõpliku teksti. Vormel käsitles muu hulgas pärispattu, vaba tahet, õigeksmõistmist, häid tegusid, seaduse kolmandat kasutust, armulauda, Kristuse isikut, kiriklikke kombeid ja predestinatsiooni, andes põhjalikud jaatused ja eitused iga teema juures.

Chemnitz ei pidanud õpetuslikku kokkulepet eraisikute tekstiks. Vastuseks Melanchthoni nimega seotud Corpus Doctrinae Philippicum’ile rõhutas ta, et corpus doctrinae „ei tohi koosneda eradokumentidest”, vaid kiriku nimel heaks kiidetud ja vastu võetud usutunnistuslikest tekstidest. See seletab ka Konkordiaraamatu olemust: see ei olnud lihtsalt Chemnitzi, Andreae või mõne teise teoloogi kirjutis, vaid luterlike kirikute normatiivseks õpetuskogumiks mõeldud tekstikorpus.

1580. aastal avaldati Konkordiaraamat, mis koondas endasse kolm varakristlikku usutunnistust, Augsburgi usutunnistuse, selle apoloogia, Schmalkaldeni artiklid, Melanchthoni traktaadi paavsti võimust ja ülimuslikkusest, Lutheri väikese ja suure katekismuse ning Konkordiavormeli. Avaldamise aeg oli sümboolne: 1580. aasta oli Augsburgi usutunnistuse esitamise viiekümnes aastapäev.

Teosed

Chemnitzi nime all on säilinud suur hulk teoseid, jutlusi, kirikukorralduslikke tekste ja poleemilisi kirjutisi. Post-Reformation Digital Library loetleb tema nime all üle kahesaja teose ja rohkem kui kakssada kuuskümmend köidet, mis näitab tema kirjutiste ulatuslikku levikut varauusaegses luterlikus maailmas.

Tema tähtsamad teosed on:

• Theologiae Jesuitarum praecipua capita (1562) – vastus jesuiitlikule poleemikale;
• Examen Concilii Tridentini (1565–1573) – Trento kirikukogu otsuste läbikatsumine;
• De duabus naturis in Christo (1570; täiendatud trükk 1578) – käsitlus Kristuse kahest loomusest;
• Repetitio sanae doctrinae de vera praesentia corporis et sanguinis Domini in coena – armulauaõpetust käsitlev teos;
• Loci theologici (1591) – postuumselt avaldatud süstemaatilise teoloogia teos, mis kasvas välja tema loengutest Melanchthoni Loci communes’e üle;
• Enchiridion – kirikuametit, õpetust, sakramente ja kiriklikku praktikat käsitlev käsiraamat;
• Kirikukorralduslikud ja õpetuslikud kogumikud Preisimaa, Braunschweig-Wolfenbütteli ja teiste luterlike territooriumite jaoks.

Concordia Historical Institute on võrrelnud Chemnitzi Loci theologici’t luterlikus traditsioonis Aquino Thomase teoloogia summaga, kuna see kasvas välja õppetööst ning käsitles ulatuslikult Jumalat, Kolmainsust, loomist, pattu, vaba tahet, seadust, evangeeliumi, õigeksmõistmist, häid tegusid, kirikut, sakramente ja abielu.

Mõju ja vastuvõtt

Chemnitzi mõju seisnes selles, et ta aitas kujuneval luterlikul ortodoksial leida õpetuslikult selge, kuid kiriklikult ühendav vorm. Ta ühendas piiblieksegeesi, patristilise allikakasutuse, poleemilise täpsuse ja praktilise kirikukorralduse. Seetõttu ei olnud ta üksnes süstemaatiline teoloog, vaid ka pastor, superintendent, nõuandja ja kirikukorra koostaja.

Hilisemas luterlikus pärimuses väljendas tema tähtsust ladinakeelne ütlus: Si Martinus non fuisset, Martinus vix stetisset – „Kui Martinit [Chemnitzi] poleks olnud, vaevalt oleks Martin [Luther] püsima jäänud.” Seda väljendit tuleb mõista pigem hilisema retseptsioonilise hinnanguna kui täpse ajaloolise väitena, kuid see näitab, kui oluliseks peeti Chemnitzi osa Lutheri pärandi kaitsmisel ja sõnastamisel.

Uuemas uurimuses on Chemnitzi vaadeldud eriti tema kristoloogia, armulauaõpetuse, Pühakirja ja traditsiooni käsitluse ning luterliku kindluseõpetuse kaudu. Andreas Bergmani 2025. aastal ilmunud monograafia käsitleb Chemnitzi õpetust päästekindlusest ning paigutab selle 16. sajandi laiemasse kindluse ja südametunnistuse problemaatikasse.

Vaata ka

• Martin Luther
• Philipp Melanchthon
• Jakob Andreae
• Konkordiavormel
• Konkordiaraamat
• Luterlus
• Trento kirikukogu
• Sola scriptura

Viited

Kirjandus

• Bergman, Andreas. The Certainty of Salvation in the Theology of Martin Chemnitz. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht / Brill, 2025.
• Blowers, Paul M. „The Regula Fidei and the Narrative Character of Early Christian Faith.” Pro Ecclesia 6/2, 1997, lk 199–228.
• Bokedal, Tomas. „The Early Rule-of-Faith Pattern as Emergent Biblical Theology.” Theofilos Supplement 7/1, 2015, lk 57–75.
• Chemnitz, Martin. Examination of the Council of Trent. Tlk Fred Kramer. 4 kd. St. Louis: Concordia Publishing House, 1971–1986.
• Chemnitz, Martin. The Two Natures in Christ. Tlk J. A. O. Preus. St. Louis: Concordia Publishing House, 1971.
• Chemnitz, Martin. Loci Theologici. Tlk J. A. O. Preus. St. Louis: Concordia Publishing House, 1989.
• Hsia, R. Po-chia, toim. The Cambridge History of Christianity. Volume 6: Reform and Expansion 1500–1660. Cambridge: Cambridge University Press, 2007.
• Laats, Alar; Lääs, Kadri. „The concept of the communication of the majesty in the theology of Martin Chemnitz.” Trames 6/1, 2002, lk 63–78.
• Merrick, James R. A. „Sola scriptura and the regula fidei: the Reformation scripture principle and early oral tradition in Martin Chemnitz’ Examination of the Council of Trent.” Scottish Journal of Theology 63/3, 2010, lk 253–271.
• McNutt, Jennifer Powell; Selderhuis, Herman J., toim. The Oxford Handbook of the Bible and the Reformation. Oxford: Oxford University Press, 2024.
• Preus, J. A. O. The Second Martin: The Life and Theology of Martin Chemnitz. St. Louis: Concordia Publishing House, 1994.
• Young, Frances M. Scripture, the Genesis of Doctrine: Doctrine and Scripture in Early Christianity, Volume 1. Grand Rapids: Eerdmans, 2023.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Martin Chemnitz

• "Martin Chemnitz Post-Reformation Digital Library andmebaasis". Post-Reformation Digital Library.
• "Martin Chemnitz at 500: Life". Concordia Historical Institute.
• "Martin Chemnitz at 500: Work". Concordia Historical Institute.