Meediapädevuse all mõeldakse inimese oskusi, teadmisi ja hoiakuid, mis aitavad eri kanalite kaudu esitatud informatsiooni kriitiliselt analüüsida, hinnata ning edasi anda.
Meediapädevus on täielikult või osaliselt kattuv mitme mõistega. Nende hulkas on meediakirjaoskus (Media Literacy), meediakompetentsus (Media Compentence) või meediateadlikkus (Media Awareness). Terminite kasutuses puudub tihti selge arusaam nende erinevustest. Näiteks sageli kasutatakse osaliselt kattuvana ka meedia- ja digipädevuse mõisteid.
Eestikeelses inforuumis ja erialakirjanduses kasutatakse enim meediapädevuse terminit, mida võib näiteks leida kooli õppekavade kontekstis Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Haridus- ja Noorteameti kasutuses.
Samuti on inglise keeles kasutusel olev termin Media literacy tõlgitud eesti keeles „meediapädevuseks“ Euroopa Komisjoni soovitusel:
“Meediapädevus hõlmab kõiki meedialiike. Meediapädevuse eesmärk on inimeste suurem teadlikkus eri liiki meediasõnumitest, millega nad oma igapäevaelus kokku puutuvad. Meediasõnumid on programmid, filmid, kujundid, tekst, helid ja veebisaidid, mida antakse edasi eri kommunikatsioonivormide kaudu.”
Meediapädevusest on hakatud rääkima seoses eri teabevahendite (Trükikunsti, filmikunsti, raadio, televisiooni, interneti) levimise ja mõistmisega ühiskonnas. Eriti oluliseks on see muutunud seoses digitehnoloogia kiire arenguga, mis annab igaühele interneti sisu tarbimise kõrvalt ka võimaluse osaleda digitaalses sisuloomes, sh tekstide, piltide ja teiste multimeediumi tüüpide loomisel ning jagamisel.
Tänapäeval on üha sagedamaks saanud väärinfo ja valeuudiste (sh desinformatsiooni) levik. Sellest tulenevate ohtude vältimiseks peetakse vajalikuks meediapädevuse oskuste arendamist.
“Meediakirjaoskusega inimesed on võimelised tegema informeeritud valikuid, mõistma sisu ja teenuste olemust ning nad suudavad kasutada ära uute sidetehnoloogiate kõiki võimalusi. Nad oskavad paremini kaitsta iseennast ja oma perekonda kahjustava või solvava materjali eest.”
Kriitiline mõtleja oskab skeptiliselt suhtuda informatsiooni tema ümber ja eristada tõde valest. Meediapädevus on vajalik demokraatia hoidmiseks, julgeoleku tagamiseks ja inimese võimeks kaitsta end psühholoogiliste mõjutamiste eest. See on elementaarne oskus, mis on oluline sõltumata ajastust või keskkonnast, kus elatakse.
Infoühiskonnas tähendab meediapädevus ühtlasi ka kaasatust ja kodanikuaktiivsust. Seda peetakse vajalikuks nii noortele, täiskasvanutele kui ka eakatele ning kõigi elualade esindajatele, kes internetiga kokku puutuvad. Meediapädevuse olemasolu on aktiivseks ja kaasatuks kodanikuks olemise eeldus ning see aitab vältida tõrjutust või eemalejäämist ühiskonna elust.
Meediahariduse eesmärk on toetada ja edendada inimese arenemist isiksuseks, kes tunnetab teda ümbritsevat info tihedat teabekeskkonda, oskab selle erivorme (kiri, pilt, auvis) hinnata ja analüüsida ning sotsiaalseid eeskirju järgides neid ka ise luua.
Meediahariduse sisu erineb riigiti, kuna sõltub inimest ümbritsevast kultuurilisest teabekeskkonnast. Olulised üldised komponendid on infole ligipääsetavus, oskus lugeda ridade vahelt ja infoturvalisus.
UNESCO on maailma üks juhtivaid meediaharidust soosivaid organisatsioone. 2013. aastal välja antud raamdokumendis (meetodika juhistes) võeti kasutusele laiem mõiste meedia- ja infokirjaoskus (inglise keeles Media and Information Literacy ehk MIL). UNESCO raamdokumendist lähtuvalt räägitakse meediahariduses MIL pädevustest, mis on jaotatud kolmeks:
2019. aastast on Eesti osa võtnud üleeuroopalisest meediapädevuse nädalast.
Esimest korda peeti seda 18.–22. märtsil 2019 ja meediapädevuse nädal keskendus kooliõpilastele ja õpetajatele. Nädala juhtmõte oli "Enne mõtlen, siis jagan" ning selle korraldas Haridus- ja Teadusministeerium koos partnerasutustega. See oli osa Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse valeinfo vastasest tegevuskavast. Üritusest võttis osa 140 kooli.
2020. aastal toimunud nädala eesmärk oli teavitada lapsi, õpetajaid ja laiemat avalikkust inforuumi positiivsetest ja negatiivsetest tahkudest ning juhtida tähelepanu kriitilise mõtlemise tähtsusele. Ürituse keskmes on Neeme Raua minivideoklippide sari, kus iga nädal ilmus üks hariv video. Videod keskendusid meedia eri tüüpidele ja inimeste mõjutamisele visuaalse sisu kaudu.
2021. aastal keskenduti netiketi, tehisintellekti, digitaalse jalajälje ja kuvandi teemadele.
2022. aastal toimus meediapädevuse kuu „Meediapädev Eesti 2022“, mille fookuses oli desinformatsioon.
Meediapädevuse nädala partnerasutused on olnud Sihtasutus Innove, Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus, MTÜ Tagasi Kooli, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut, Kinobuss, Eesti Filmi Instituut, Kino Sõprus, Tartu Elektriteater, Eesti filmimuuseum, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Sihtasutus, Wikimedia Eesti ja Rahvusraamatukogu.
Eesti Rahvusringhääling korraldab meediapädevuse projekti "Meediataip", mille eesmärk on arendada noorte meediakirjaoskust, kriitilise mõtlemise ja analüüsi võimet. Projektis kogutakse õppevideoid, kirjatükke, tuntud eestlaste kogemusi jm praktilist materjali veebilehele Meediataip. Samuti käivad ajakirjanikud projekti raames koolides külas.