Alates 1976. aastast on Merle Karusoo olnud lavakunstikooli õppejõud (vaheaegadega). Ta on olnud lavakunstikooli 9. lennu juhendaja ning on osalenud kursuste töös (lavastades diplomitöid) ka hiljem (9., 14., 20. lend jm).
Aastatel 1998–1999 oli Merle Karusoo Eesti Draamateatri direktor, seejärel kuni 2006. aastani vabakutseline lavastaja ja 2006. aastal Eesti Draamateatri koosseisuline lavastaja.
Merle Karusoo elutööks peetakse nn mäluteatrit, mille tekstid sünnivad algallikaid intervjueerides või kogudes dokumentaalset algmaterjali muul moel (arhiividest jne). Karusoo algatas Keskvangla vangide meenutuste kogumise. Ka kirjandusteadlane Rein Veidemann on nimetanud teda Eesti eluloo- ja mäluteatri klassikuks.
Merle Karusoo on sageli osalenud harrastusteatrite festivalide žüriides.
Lavastusi
Merle Karusoo 10. veebruaril 2014 esinemas üritusel "teater/keel" Eesti Draamateatri maalisaalis
1975 Friedebert Tuglas, "Popi ja Huhuu", Eesti Draamateater, Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lend
1978 Ljudmila Petruševskaja, "Cinzano" (I osa "Cinzano", II osa "Smirnova sünnipäev"), Riiklik Noorsooteater
1979 Mats Traat, Merle Karusoo, "Puud olid, puud olid hellad velled", Riiklik Noorsooteater, Tallinna Riikliku Konservatooriumi Lavakunstikateedri VII ja IX lend
1979 Anton Makarenko, Merle Karusoo, "Makarenko koloonia" ("Pedagoogiline poeem"), Riiklik Noorsooteater, Tallinna Riikliku Konservatooriumi Lavakunstikateedri IX ja X lend
1980 Enn Vetemaa, "Nukumäng", Riiklik Noorsooteater
1981 Eugene O’Neill, "Elektra saatus on lein" (3 osa; tõlkijad Minni Nurme, Mihkel Mutt ja Mati Soomre), Riiklik Noorsooteater, Dominiiklaste kloostri õu
1981 Merle Karusoo, "Meie elulood", Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri X lend
1982 Merle Karusoo, "Kui ruumid on täis …", Riiklik Noorsooteater, Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri X lend
1997 Merle Karusoo, "Sügis 1944" (I osa – Mere äärde põgenejate teekond, II osa – Laatsaretlaeva Moero hukkumise lugu 22.09.1944) sarjast "Eesti elulood", Viljandi Kultuurikolledži huvijuhtide kateedri II lend
1999 Merle Karusoo, "Küüdipoisid", Eesti Draamateater
2021 Merle Karusoo, "Ma olen eesti keele õpetaja", Vaba Lava Narva teatrikeskus ja Tallinna kirjanike maja
2023 Merle Karusoo, "Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud", VAT Teater ja EMTA lavakunstikool
2025 Merle Karusoo, dokumentaalsarja "Kes ma olen?" kuuluvad lavastused "Ma jätsin Ukraina 2022" Südalinna Teatris ja "Ma ei jätnud Ukrainat" Vabaduse festivalil.
Tunnustus
1980 – Ants Lauteri nimeline auhind (tulemusrikas pedagoogitöö, eriti esile tõstes lavastusi “Popi ja Huhuu” (lavakunstikateeder Eesti Draamateatris), “Cinzano”, “Makarenko koloonia” (lavakunstikateeder Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris))
1998 – Priit Põldroosi nimeline auhind (pikaajaline teatripedagoogiline töö nii lavakoolides kui ka harrastusnäitlejatega; sihikindel tegevus dokumentaalteatri laadis; Voldemar Panso pärandi uurimine ja raamat „Kured läinud, kurjad ilmad” (1997))
1998 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia (järjepideva loomingulise tegevuse eest dokumentaalse teatri viljelemisel, uurimisel ja arendamisel ning 1997. aasta lavastuste "Kured läinud, kurjad ilmad" (Eesti Draamateatris), "Laste riskiretk" (VAT Teatris) ja "Sügis 1944" (Viljandi Kultuurikolledžis) eest)
2025 – Eesti Kultuurkapitali näitekunsti valdkonna peapreemia
2026 – Eesti teatri algupärase dramaturgia auhind ("Ma ei jätnud Ukrainat" eest)
Vaata ka
Linda Soomre, Briti Impeeriumi ordeni auliige (Honorary MBE) – Karusoo avaldas tema poja Mati Soomre sünniloo dokumentaalkogumikus „Kui ruumid on täis…" (2008)