Mihhail Kazakov

Kodusõda

Juulis 1920 kutsuti ta Punaarmeesse. Teenis 3. reservrügemendis poliitilise ohvitserina (Punaarmee sõdur, kes vastutas oma üksuses propagandatöö eest, samuti rügemendikomissari abi). Septembrist novembrini 1920 võitles ta kodusõja lõunarindel 46. laskurdiviisi koosseisus: 136. laskurbrigaadi komissari ametnikuna ja Punaarmee sõdurina 407. laskurrügemendis. Ta võitles kindral Peter von Wrangeli vägede vastu Põhja-Taurias ja Krimmis. Seejärel osales ta lahingutes ataman Nestor Mahno vägede vastu.

Sõdadevaheline periood

Pärast kodusõda teenis ta poliittöötajana 46. laskurdiviisis ja 3. Krimmi laskurdiviisis: alates juulist 1921 oli ta roodu poliitiline instruktor, jaanuarist 1922 21. laskurpolgu abisõjakomissar, märtsist 1922 19. laskurpolgu sõjakomissar ja seejärel 7. laskurrügemendi parteiorganisaator. 1924. aasta suvel viidi ta üle Punaste Kasakate 2. ratsaväediviisi, kus ta teenis 8. ratsaväerügemendi komissarina, diviisi poliitilise osakonna instruktor-informaatorina ning alates detsembrist 1924 rügemendi abikomandörina logistika alal.

1927. aastal lõpetas ta Novotšerkasskis ratsaväe juhtkonna täiendkoolituse kursuse. Kohe pärast lõpetamist suunati ta akadeemiasse. 1931. aastal lõpetas ta M. V. Frunze nimelise Punaarmee sõjaväeakadeemia ja määrati Žitomiris asuva Ukraina NSV Rahvakomissaride Nõukogu järgi nimetatud 2. ratsaväekorpuse operatiivosakonna ülemaks. Alates märtsist 1936 sai temast sama korpuse 5. ratsaväediviisi 29. ratsaväerügemendi ülem-komissar.

Oktoobrist 1936 kuni juulini 1937 oli ta Punaarmee Kindralstaabi Akadeemia esimese lennu õpilane. Õppis kuulsal "Marssalide kursusel" (1937. aasta lennust lõpetas neli tulevast Nõukogude Liidu marssalit, kuus armee kindralit, kaheksa kolonelkindralit ja üks admiral); peaaegu kõik teised lõpetajad said kindraliteks). 1937. aastal vabastati ta sellest akadeemiast ennetähtaegselt.

Juunis 1937 määrati ta Kesk-Aasia sõjaväeringkonna staabiülema asetäitjaks. Alates aprillist 1938 sai temast Kesk-Aasia sõjaväeringkonna staabiülem.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja alguses (juunis 1941) vastutas ta ringkonna kõige lahinguvalmis üksuste rindele saatmise ja uute üksuste formeerimise eest. 1941. aasta augustis määrati ta ringkonna vägedest moodustatud 53. eraldiseisva armee staabiülemaks. Ajavahemikul augustist septembrini 1941 paigutati armee Iraani ja koos Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna üksustega kehtestas see kontrolli Iraani põhjapiirkondade üle, et takistada selle osalemist sõjas Saksamaa poolel.

Jaanuaris 1942 saadeti ta rindele ja määrati Brjanski rinde staabiülemaks. Rindel toimus suuresti ebaõnnestunud Bolhovi pealetungioperatsioon, kuid seejärel kaotati Wehrmachti pealetung Voronežile operatsiooni Blau algfaasis juunis 1942. Alates juulist 1942 sai temast uue Voroneži rinde staabiülem, kus ta osales 1942. aasta juulis Stalingradi lähenemiste lahingutes. Jaanuaris ja veebruaris 1943 paistis ta silma Ostrogožski-Rossoshanski ja Voroneži-Kastornoje pealetungioperatsioonides.

Veebruaris 1943 määrati kindral ta Voroneži rinde 69. armee ülemaks, mis koos teiste rinde armeedega vabastas Harkovi Harkovi pealetungioperatsiooni käigus. Peaaegu kohe pärast seda sai Voroneži rinne aga oma võimete ülehindamise ja vaenlase kehva luure tõttu raske lüüasaamise ning selle väed olid sunnitud Harkovi 1943. aasta märtsis maha jätma. 69. armee üksused lükati 150 kilomeetrit tagasi (vt Harkovi kolmas lahing).

Pärast seda vabastati Kazakov iseseisvatest juhtimiskohustustest ja määrati 1943. aasta märtsis reservrinde (2. formatsiooni) abikomandöriks. Alates 1943. aasta juunist pidas ta sama ametikohta Stepirindel, kus osales Kurski lahingus. Alates 1943. aasta juulist sai temast Brjanski rinde (pärast selle ümbernimetamist oktoobris 1943 2. Balti rindeks) asekomandör. Ta paistis silma Orjoli ja Brjanski pealetungioperatsioonides.

1944. aasta jaanuarist kuni sõja lõpuni juhtis ta 10. kaardiväe armeed 2. Balti ja Leningradi rindel. Selle armee eesotsas tõestas ta end eduka väejuhina, tegutsedes Baltimaade keerulistes loodustingimustes (metsad, sood ja arvukad veekogud). Armee saavutas märkimisväärset edu 1944. aasta Režitsa-Dvina, Madona ja Riia pealetungioperatsioonides. Oktoobrist 1944 kuni maini 1945 blokeerisid armeeüksused koos teiste rindeüksustega Kuramaa gruppi ja tegid mitu katset seda hävitada, kuid need katsed ebaõnnestusid ebapiisavate jõudude tõttu. Vaenlase väed lükati tagasi vaid paarkümmend kilomeetrit, kuid nad jätkasid enesekaitset kuni Saksamaa üldise alistumiseni, andes alla alles 9. mail 1945.

Sõjajärgne aeg

Esimesel aastal pärast sõda jätkas ta armee juhtimist. Alates veebruarist 1946 sai temast Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna ülema asetäitja. Alates veebruarist 1947 sai temast Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna staabiülem. Alates 1949. aastast teenis ta Lõuna-Uurali sõjaväeringkonna abiülemana. Novembrist 1950 kuni juunini 1952 oli ta Odessa sõjaväeringkonna staabiülem. Maist 1953 kuni jaanuarini 1956 juhtis ta Uurali sõjaväeringkonda.

1956. aastal oli ta maavägede lahinguväljaõppe ülemjuhataja asetäitja. Sama aasta novembris määrati ta Lõuna väegrupi esimeseks ülemaks, mis saadeti pärast 1956. aasta Ungari ülestõusu mahasurumist kiireloomuliselt Ungarisse. Alates oktoobrist 1960 juhtis ta Leningradi sõjaväeringkonda.

Alates oktoobrist 1965 oli ta Varssavi pakti riikide ühendatud relvajõudude staabiülem. Aastast 1968 kuni surmani oli ta NSVL Kaitseministeeriumi peainspektorite grupi sõjaväeinspektor-nõunik.

NSVL Ülemnõukogu 2. (1946–1950) ja 4.–7. kokkukutsumise (alates 1954) saadik. NLKP Keskkomitee liikmekandidaat aastatel 1961–1971. Erinevatel aegadel oli ta Eestimaa Kommunistliku Partei ja Usbekistani Kommunistliku Partei Keskkomitee liige ning NLKP Leningradi ja Taškendi linnakomiteede büroode liige. Ta on mitmete memuaaride autor. Ta oli Sergei Bondartšuki filmi "Nad võitlesid oma riigi eest" peasõjaline konsultant. [Allikat pole 2428 päeva kohta täpsustatud]