 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2025) |
Mikk Titma (2. november 1939 Tallinn – 28. veebruar 2026 Redwood City, California) oli eesti sotsioloog.
| Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2025) |
Mikk Titma (2. november 1939 Tallinn – 28. veebruar 2026 Redwood City, California) oli eesti sotsioloog.
Ta lõpetas 1958. aastal Pärnu 2. Keskkooli ja 1963. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna. Aastatel 1965–1968 oli ta samas aspirant. 1968. aastast filosoofiakandidaat ja 1974. aastast (kinnitus 1975. aastast) filosoofiadoktor. Alates 1981. aastast oli ta Tartu Riikliku Ülikooli professor.
Ta oli aastatel 1963–1965 Tartu Riikliku Ülikooli filosoofiakateedri õpetaja, 1969–1975 vanemõpetaja, 1966–1975 sotsioloogiaga tegeleva kommunistliku kasvatuse laboratooriumi juhataja. Aastatel 1975–1988 oli ta Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi sotsioloogiasektori juhataja.
Aastatel 1976–1983 töötas ta Tallinna Polütehnilises Instituudis: 1976–1979 teadusliku kommunismi kateedri dotsent, 1979–1983 professor (osalise koormusega).
Aastatel 1988–1991 oli ta Eesti Teaduste Akadeemia Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi teadur. Alates 1991. aastast oli ta Stanfordi ülikooli (USA) teadur ja vanemteadur.
Lisaks töötas ta aastatel 1999–2005 Tartu Ülikooli sotsioloogiaprofessorina ja hiljem erakorralise vanemteadurina: Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna professor 1999–2002; sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakonna sotsioloogia teooria ja ajaloo õppetooli professor 2002–2005; sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika erakorraline vanemteadur 2005. aastast.
Ta on juhtinud longituuduuringuid "Teed ja rajad" alates 1966. aastast ning "Põlvkonna eluteed" alates 1982. aastast.
Mikk Titma oli ELKNÜ Keskkomitee liige 1965–1970; EKP Keskkomitee liige ja novembrist 1988 märtsini 1990 Vaino Väljase meeskonnas EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär.
Aastatel 1990–1991 oli Eesti NSV Ülemnõukogu saadik.
Titma oli ka koos Siim Kallase, Tiit Made ja Edgar Savisaarega üks projektile Isemajandav Eesti allakirjutanuid.
Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist asus ta tööle Stanfordi Ülikoolis, kuid valiti samas ka 1998. aastal Tartu Ülikooli sotsioloogia osakonna professoriks, kus töötas (aeg-ajalt Ameerikast kohale lennates) kuni 2005. aastani.
2005. aastal jätkas ta lisaks Stanfordi teaduri ametikohale tööd ka Tartu Ülikoolis erakorralise teadurina, kelle peamine uurimisteema on sotsiaalne mobiilsus. Tema suurimaks panuseks Eesti sotsioloogiasse võib pidada longituuduuringute läbiviimist.
Põlvkondade sotsiaalne taastumine, mobiilsus ja kihistumine, noore põlvkonna vaimsus, kõrghariduse arengupotentsiaal; kirjutanud neil teemadel publikatsioone; avaldanud ja toimetanud monograafiaid.
Sotsioloogiauuringute, eriti noorsoo ja haridusuuringute algatajaid Eestis 1960ndail ja rahvusvahelise uuringu “Põlvkonna eluteed” organisaatoreid 1982. Eesti Sotsioloogide Liidu liige; Rahvusvahelise Sotsioloogide Assotsiatsiooni (ISA) liige; akadeemiliste sotsioloogia-alaste koolitusprogrammide juhendaja 1999–…; Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu sotsiaalarengu komisjoni liige 2002–2006.
Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva 350-liikmelise rühma juht ehitustöödel Kasahstanis 1965; Isemajandava Eesti (IME) kontseptsiooni üks algatajatest 1987; kuulus rühmitusse Vaba Eesti; Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu / EV Ülemnõukogu liige 1990–1991.
Tallinna Tehnikaülikooli korvpalliklubi KAPA liige aastast 1978, kandis särki nr 53.
Ta oli alates 2010. aastast abielus Stanfordi Ülikooli sotsioloogia emeriitprofessori Nancy Tumaga.