
Mosh (tuntud ka kui slam dancing) on pungi, hardcore pungi, hard rocki ja vähemal määral ka metali austajate seas levinud tantsustiil, mida võib kirjeldada kui agressiivselt üksteisega tõuklemist ning energilist ja kohati kaootilist liikumist.
Hoolimata näivast vägivaldsuset on moshimisel siiski kujunenud teatav etikett, mida üldiselt järgitakse. Näiteks kaotatud esemed korjatakse üles ja tõstetakse kõrgele pea kohale, et omanik neid märkaks, ja kukkunud moshija aidatakse kohe püsti.
Moshi kui termini päritolu kohta on erinevaid arvamusi. Üks levinumaid on, et sõna tuleb hardcore punk bändi Bad Brains liikmete H.R. ja/või Darryl Jeniferi Jamaica-pärasest sõna mash hääldusest, mida on täheldatud Bad Brainsi lauludes "Mash It Up" ja "Mash down Babylon". Teine levinud seisukoht on, et termini leiutas Vinnie Stigma hardcore bändist Agnostic Front, kes kasutas seda akronüümina väljendist "March Of Skin Head".
Mosh(imine) kui tegevus on pärit 1980. aastate Washingtoni hardcore pungi lavapildist ning selle eellaseks oli pogo-vormis slam-dancing.
Mida moshimiseks peetakse ja mida mitte, võib piirkonniti (ja ka ringkonniti) varieeruda. N-ö üldtunnustatud on järgmised elemendid.
Headbanging on ilmselt vanim ja populaarseim osa moshimisest, mille käigus moshija pillutab pead ette-taha, enamasti muusika rütmis. Harilikult liigub kaasa ka ülakeha. Efekti lisavad pikad juuksed.
See moshimise vorm on saanud palju kriitikat seoses arvamusega, et regulaarne headbang’ingu harrastamine võib põhjustada ajukahjustusi.
Pogot võib pidada tänapäevase moshi eelkäijaks. Pogotamise käigus hüppab moshija lihtsalt ühel kohal üles-alla.
Body-slam on moshimise üks levinud elemente, mille käigus moshijad hüppavad pigem horisontaalsuunas, põrkudes omavahel. Tihtipeale hüpatakse ka vastu mosh-pit’i servas seisvaid inimesi, püüdes neid moshimisse kaasata.
Stage-diving on "trikk", mida enamasti sooritavad parajasti esineva bändi liikmed, kuid sageli ka lavaesised moshijad, kes ronivad lava servale ning hüppavad sealt kontserdikülastajate sekka – eeldades, et nood hüppaja kinni püüavad. Õnnestumiseks on soovituslik, et publiku seas oleks mõned sõbrad, kes hüppaja esimesena kinni püüavad. Enamasti hüpatakse selg ees. Et rahvas oleks võimeline hüppajat kinni püüdma, peaks viimane end laiali sirutama, kuna siis on kandepind võimalikult suur. Stage-diving’ut saab korralikult sooritada vaid kontsertidel, kus puuduvad lavaesised piirded.

Crowd-surfing on stage-diving’u edasiarendus. Selle käigus moshija veeretab ennast üle publiku peade, kasutades kandepinnaks nende käsi. Crowd-surfing’ut võib pidada üheks peamiseks moshimisega seotud õnnetuste põhjustajaks. Enamasti on soorituse põhieesmärgiks pääseda lähemale lavale ning mosh pit’ile.
Mosh-pit on termin, mis tähistab ala, kus parasjagu moshitakse, ning sellel viibivaid moshijaid. Enamasti torkab see ala kontserdil silma sellega, et seal toimub kiire ja tugev trügimine ning inimesed mosh-pit’is ei ole nii tihedalt koos kui mujal, sest need kontserdikülastajad, kes ei moshi, tõmbuvad moshijatest eemale, et mitte mosh-pit’is jalgu jääda või end vigastada.
Kui kontserdi alguses alustavad moshimisega enamasti vaid mõned üksikud lava ees, siis sageli kütavad nad ülejäänuid nügides ja tõugates rahva üles, mistõttu võib rahvamassi sees moshimine kiiresti väga laiale alale levida ning väljuda kontrolli alt. Siiski tuleb tõsisemaid õnnetusjuhtumeid ette tavaliselt vaid siis, kui bänd ise rahvast agressiivsusele õhutab.
Paljud bändid ei salli oma kontsertide ajal moshimist ning seisavad avalikult selle vastu. Moshimisvastased on enamasti seisukohal, et moshimine on lihtsalt lapsik viis tõestada rahvamassile enda julgust, tehes vägivaldseid ning teisi ohtu seadvaid liigutusi. Paljud ei pea moshimist kui sellist tantsustiiliks, vaid vaatavad seda kui kaklemist ja vägivaldsuse ilmingut.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)