Narva suur puit-graniitsild oli sild Narvas aastatel 1829–1941.
Uue silla algse projekti 1822. aastast ja uudse tehnoloogia autor oli Venemaa teenistuses olev Prantsuse insener Antoine Raucourt, kes oli enne Venemaale tulekut tegelenud Prantsusmaal uute sideainete ja nende ehitusmaterjalides kasutamise uurimisega. Tema kasutas sillasammaste alustes esimest korda Eestis betooni, mille sideaine oli küll hüdrauliline lubi (või selle eriliik romaantsement), mitte nagu tänapäeval on põhiliselt portlandtsement. Ta otsis ise Narva ümbruse merglilise lubjakivi leiukohti, võttis neid kasutusele ja korraldas selle kivi põletamist ahjudes nii, et saadi hüdrauliline lubi.
Uus sild valmis insener Carl Eberhard von Bulmerincqi lõpliku projekti järgi 1829. aastal ning sai hiljem keiser Nikolai I nime. Viis võrdset ava à 23,7 m olid sillatud puitprussidest kaartega. Kalda- ja jõesambad tehti vaialustele paest ja alumised osad kuni kaarte kandadeni olid vooderdatud suurte puhtalt tahutud graniitplokkidega. Silla kogupikkus oli 149 meetrit.
See sild sai kannatada Vabadussõjas, kuid korrastati pärast sõda muudetult. 17. augustil 1941 lasi taganev Punaarmee silla õhku, säilis ainult kõige parempoolsema (Jaanilinna-poolne) ava kaar.
1941. aastal rajas Saksa sõjavägi silla sammastele puitsilla. Parempoolse av akaar säilis, teistele avadele tehti puitturvikutega silded. Selle silla õhkis omakorda Saksa sõjavägi taganemisel suvel 1944. Punaarmee pioneeriüksused rajasid silla sammastele 1944. aastal 8 päevaga omakorda uue puitsilla.
Sellest umbes 25 meetrit allavoolu hakati kevadel 1957 ehitama uut silda. Seda tehti samal ajal, kui vana sild veel toimis. Pärast uue silla valmimist lammutati vana silla puitkandurid ja sillasambad veepiirini, kuid tänapäeval on veel näha 1829. aasta silla sammaste graniidist jäämurdjad.
Täiesti uus sild avati 1960. aastal nimega Sõpruse sild.
30. mail avasid Narva linnapea Katri Raik ja Eesti Betooniühingu esimees Imre Leetma jõe vasakul kaldapealsel vana silla kohal mälestustahvli suurele puitgraniitsillale kui Eesti esimesele betoonehitisele. Mälestustahvli kujunduse autor on Erik Riikoja.